Reisiblogid Travellerspoint-is

Kõik Uus-Meremaast, 1. osa

semi-overcast 20 °C
Vaata Sinna ja edasi kasutaja eriklns reisikaartil.

Tuhat vabandust ülihõreda postitamise pärast, aga tundus nagu oleksid kõik ebameeldivad loodusnähtused alates Uus-Meremaa interneti-oligopolidest kuni maakooreplaatide liikumiseni oma jõud ühendanud, et meie blogimiskatsetele kaikaid kodaratesse loopida. Neidki ridu kirjutame juba Sydneys, kus esimest korda mitme kuu jooksul on meil ühekorraga rohkem aega ja kus ei nöörita sajandialguse kiirusega interneti eest $4 tunnist.

Proovime siinkohal teha väikese kokkuvõtte meie kuuest nädalast Uus-Meremaal. Kuigi aega on juba omajagu mööda läinud ja uusi emotsioone peale tulnud, olid need nädalat nii toredad, et emotsioonid on endiselt eredalt meeles.

Meie plaan oli küllaltki ambitsioonikas -- saabuda Aucklandi ja lahkuda kuus nädalat hiljem Christchurchist, lootes selle vahel teha laias laastus ringi peale nii põhja- kui lõunasaarele. Enam-vähem nii see ka õnnestus, ning oma marsruudi valikut me kordagi kahetsema pole pidanud. Järgnevalt veidi meenutusi olulisematest peatuspaikadest.

Auckland oma 1,2 miljoni elanikuga on Uus-Meremaa suurim ja kosmopoliitseim linn. Eriliseks teeb ta tõsiasi, et ta on rajatud mitte vähema kui viiekümne kunagise vulkaani peale, kusjuures vulkaanilist aktiivusust antud piirkonnas peetakse kõigest ajutiselt vaibunuks, mitte kustunuks. Aucklandi on pikka aega peetud üheks maailma elamisväärseimaks linnaks, ning looduslikult on selleks kõik eeldused olemas -- kliima on subtroopiliselt mahe, mõõdukalt soojade suvede ja jahedate talvedega, kus temperatuur langeb väga harva alla 5 soojakraadi. Aucklandi sadam oma tuhandete purjekatega on vaatamisväärsus omaette, ning lühikese päevateekonna kaugusel võib leida hulganisti looduslikke vaatamisväärsusi alates mererandadest ja lõpetades väikeste vulkaaniliste saartega.

Auckland.jpg

Tongariro rahvuspargist me juba kirjutasime, ning tagasivaates oli see meie kogu Uus-Meremaa kogemuse üks kõrghetki. Olgugi et kõik peavad lõunasaare loodust põhjasaare omast põnevamaks, ning keskmiselt see ehk nii ongi, andis Tongariro sellise out of this world kogemuse, mida ükski lõunasaare koht üksikuna kindlasti ei ületanud.

Wellington. Nagu pealinnale kohane, palju kõrghooneid ja ülbete nägudega lipse. Parkimispõrgu. Maailma kõige järsema kallakuga tänavad, kust autoga ülessõitmine meenutab väikelennukiga õhkutõusu: kallaku peal olles näed esiaknast ainult taevast. Ilus sadam. Uus-Meremaa rahvusmuuseum Te Papa Tongarewa, kus võib ennast soovi korral kasvõi mitu päeva audiovisuaalselt stimuleerida.

Cooki väin. Laevasõit Wellingtonist põhjasaarel Pictonisse lõunasaarel võtab veidi enam kui kolm tundi, millest umbes poolteist veedab laev lõunasaare maaliliste fjordide vahel. Kuigi ilm selles piirkonnas on enamuse ajast tuuline ja vihmane, on see sõit ise omaette vaatamisväärsus. Kõrged rohetavad kaljud ja asustamata väikesaared tekitavad tunde, nagu asuksid lähimast tsivilisatsioonist tuhandete kilomeetrite kaugusel.

Abel Tasmani rahvuspark. Lõunasaare loodeosa on kogu Uus-Meremaa parima kliimaga piirkond ning loodus, kelle nutikus kinnisvaraarenduse vallas meile järjest enam muljet avaldab, on selle ära kasutanud ja rajanud sinna mitukümmend kilomeetrit maailma kõige täiuslikumaid liivarandu. Abel Tasmani parki läbib populaarne matkarada, mis enamuse ajast ronib paarikümne meetri kõrgusel mere ääres, laskudes aeg-ajalt hingematvalt ilusatele randadele.

Abel Tasman Coastal Walk, nagu seda kutsutakse, sisaldab omajagu eksootikat. Kuna tegemist pole ringiga, tuleb raja algusesse (või lõppu, sõltuvalt läbimise suunast) pääsemiseks kasutada "ühistransporti", millest kõige populaarsem on veetakso. Veetakso teenindus oli seejuures superluks -- oma paati läksime me taksofirma kontoris umbes kilomeetri kaugsel rannast, kust meid veeti traktori järel randa ja veeti seal enam kui meetrisügavusse vette. Küsimuse peale, kuidas nende traktorid soolvette suhtuvad, vastas paadijuht muhedalt "they love it!".

Abel Tasmanis saab kätte personaalse kogemuse tõusu ja mõõnaga, mille amplituud on sealkandis tõeliselt muljetavaldav -- kuni kuus meetrit. Rajal on mitu kohta, mis on läbitavad ainult mõõna ajal, ning oma matka planeerimine sellega arvestades võib tekitada omajagu peavalu, kuna võrrandisüsteem, kuhu kuuluvad valikud, mis suunas rada läbida, millistes kämpingutes ja millal ööbida, millal matka alustada (tõusu ja mõõna ajad on iga päev erinevad) jne, on piisavalt keerukas et selle lahendamine nõuab isegi arvutamiseks näppudele varbaid appi võttes omajagu pusimist. Aga vastutasuks saab võimaluse jalutada mööda liivavälja, mis alles tund aega varem oli olnud merepõhi, kus jalge ees sibavad ringi krabid ja seisavad küljelivajunud purjekad.

Abel_Tasman.jpg

Marlborough regioon on Uus-Meremaa kuulsaim veinipiirkond ning veinikeldritel on tervitatav komme pakkuda tasuta degusteerimisi ja mõõdukalt hinnastatud häid lõunaid. Sellisena sobib see ideaalselt matkajärgseks taastumiseks, ning loomulikult ei saanud sellist võimalust jätta kasutamata. Marlborough esinumber on alati olnud Sauvignon Blanc, kuid lisaks sellele leidus ka vägagi aktsepteeritava kvaliteediga Pinot Grisi, Rieslingut, Gewürtztraminerit ja isegi Pinot Noiri. Meie poolt lõunasöögiks valitud koht oli selgelt tasemel, mille tõenduseks saabus helikopteris meiega koos lõunastama Luciano Pavarotti... No kahjuks siiski mitte, aga mingi kohalik prominent küll, kes olla Wellingtonist ainult selleks helikopteris kohale sõitnud.

Teel Christchurchi peatusime veel Kaikoura väikelinnas, kus leidis aset meie reisi jooksul (enne Christchurchi maavärinat) kogetud suurim šokk. Nimelt hosteli check-inis omavahel kuupäeva üle arutades, teatas check-ini administraator sundimatult "täna on jah neljateistkümnes." Aaaa!!! Panic!!! Skorpionide ja tarantlite kohtamise mõttega olime me ennast juba aegsasti harjutanud, aga eestlaste kohtamise oht oli täitsa meelest läinud. No õnneks oli tegemist toreda poisiga ning kuigi sellest ehmatusest toibumine võttis aega, olime vähemalt hiljem samasuguste intsidentide puhuks juba karastunud.

Kaikoura tõmbenumbriks on pingviinid, hülged ja vaalad, keda hea õnne korral võib lausa kaldalt näha, ning kelle vaatamiseks pakuvad mitmed kohalikud firmad helikopterituure. Kuna meil on rott reis, siis helikopterid jäid ära, aga Kaikoura poolsaar on looduslikult superilus ja kuigi ükski vaal kalda äärde peesitama ei tulnud, nägime kauguses nii mõndagi veesammast, mida oleks võinud isegi ilma kujutlusvõimet suuremalt pingutamata vaalaks pidada.

Kaikoura.jpg

Christchurch ei olnud meie jaoks mõeldud vaatamisväärsusena omaette (millest on tegelikult kahju, sest nagu hiljem avastasime, jäi isegi nüüdseks hävinenud katedraalist pilt tegemata), vaid vahepeatusena, kus kohtusime Eestimaa jaoks (loodetavasti siiski ajutiselt) kadunud tütarde Rica ja Teelega, kellega hiljem veetsime koos kaks väga toredat reisinädalat. Christchurch on ülejäänud Uus-Meremaa suuremate linnadega võrreldes... teistsugune. Mulle jäid meelde erakordselt suur hulk pubekatuuninguga (valuvelg-toonklaas-jäme sumps) autodega ringipaarutavaid rullnokki ja üldine kulunud ja veidi ebaturvaline atmosfäär. Kuid oli ka meeldivaid kohti -- botaanikaaed, kunstimuuseum ja kena mereäärne väikelinn Lyttelton.

jätkub...

Kirjutas eriklns 10:50 Sildid New Zealand Kommentaarid (0)

Loodus näitab jõudu

sunny 20 °C
Vaata Sinna ja edasi kasutaja eriklns reisikaartil.

22. veebruar oli meil mõeldud puhkepäevaks meie puhkusest. Olime just tähistanud 100 päeva täitumist oma reisil ning saatnud lennukile minu õe Karini, kellega olime veetnud viimased kolm nädalat, ning plaanisime rahulikku päeva ilma eriliste tegevusteta. Olime kolinud oma Christchurchi lärmakast ja kitsast hostelist Addingtoni nimelises äärelinnas asuvasse motelli. Minul olid mõned töist tüüpi ülesanded, mille lootsin ära lahendada, ning ühtlasi tegeleda veidi meie blogiga, ning Eve lootis minna linna kinno, kuid otsustas selle asemel siiski lihtsalt puhata.

Mina olin parasjagu istumas laua ääres ning Eve voodis üritamas magama jääda, kui meie tähelepanu tõmbas kaugelt kostev rongi möödumist meenutav mürin. Enne, kui jõudsime reageerida, oli keegi asetanud kogu meie motelli ratastega alusele ning asus seda järjest jõulisemate liigutustega edasi-tagasi raputama. Hetkeks kangestusime mõlemad ja vaatasime teineteisele otsa. Seejärel asusime paaniliselt mõtlema, mida teha... pugeda laua alla? joosta välja? jääda seisma ukseavasse, nagu Eve õde Kadri maavärinaterohkes San Franciscos oli õppinud tegema? Kuigi rappumine kestis terve igaviku, olime ootamatusest niivõrd paralüseeritud, et ei suutnud teineteisele midagi öelda ega ennast liigutada enne, kui värin (mis kestis veidi üle 10 sekundi) oli lõppenud.

Motelli hoovis oli tekkinud suur sagimine. Kõik külalised oli tulnud välja ja motelli töötajad käisid ringi asjalike nägudega, clipboardid käes, ning uurisid kahjustuste kohta. Meil polnud peale ümberkukkunud laualambi midagi raporteerida. "Welcome to Christchurch!" Ehmatus oli olnud suur, aga olukord tundus rahulik, meie motell polnud viga saanud, elekter, veevarustus ja isegi Internet töötasid edasi. Uus-meremaa geoloogiateenistuse lehelt nägime, et tegemist oli olnud 6,3 pallise maavärinaga, väiksemaga kui 5 kuud varem, 4. septembril toimunud väheste kahjustustega ja inimohvriteta 7,1 palline. Oluliseks muretsemiseks ei paistnud olevat põhjust.

Uudiste ootuses panime käima teleka, kust hakkas aga järjest kiirenevalt tilkuma murettekitavaid pilte, kuni need tõeliseks tulvaks muutusid. Christchurchi katedraal, mille ees me alles kaks päeva varem olime muretult jalutanud, oma kokkuvarisenud kellatorniga. Meie enda tänaval asunud hostel, kus isegi oleksime peaaegu ööbinud, pannkoogina kokku vajunud. Kokkuvarisenud kohvikud ja poed, eelmise maavärina järgsed sildid "yes, we are still open" nüüd juba kibeda irooniana endiselt aedade küljes rippumas. 80% linnast elektrita, joogivesi potentsiaalselt reostunud. Asi oli selgelt hullem, kui esialgu paistis.

Christchurchis elasid ja käisid tööl Eve sõbrannad Rica ja Teele, kellega olime eelmisel õhtul pooltõsiselt rääkinud sellest, et läheme mõneks nädalaks koos reisima ja matkama. Helistasime neile ja saime teada, et nende kesklinnas asunud kodu oli muutunud elamiskõlbmatuks -- maja vundamendilt nihkunud, alumine korrus mudast üle ujutatud. See, millest sai enne kõigest poolnaljatlevas toonis räägitud, muutus järsku ainukeseks valikuks.

Kuna meie motell oli kesklinnast kaugel, otsustasime Ricale ja Teelele autoga järgi minna, hoolimata sellest et see tundus päris riskantse tegevusena. Oodatult olid kõik kesklinna ümbritsevad teed autodest umbes, endale vilkurite ja sireenidega vastassuunavööndis teed tegemas politseiautod, treileritel ekskavaatorid ja sõjaväe veoautod.

Teel kesklinna tutvusime maavärinaga kaasneva teise hirmuäratava nähtusega, nimelt pinnase veeldumisega. Korduva raputamise tulemusena kaob pinnaseosakeste vaheline hõõrdumine, mille järel kaotab see kõik tahke aine omadused ja hakkab käituma vedelikuna. Veeldunud pinnas ei paku tuge majade vundamentidele ning süvistatud veest kergemad esemed nagu paagid või torud võivad sealt lihtsalt välja hüpata. Lisaks tekitab maavärin surve, mis põhjavee ja sellega koos veeldunud pinnase suure surve all maa peale toob. Linna suurim, Hagley park oli mõnekümnemeetriste vahemaadega täidetud miniatuursete mudavulkaanidega. Kesklinna ümbritsevates elurajoonides olid inimesed juba tegevuses oma hoovi või maja üleujutanud muda minemakühveldamisega, ning sõiduteedel oli mitmes kohas näha paksu mudakihti ja nii mõndagi põhjatut asfaldiauku. Võib ainult ette kujutada, milline maailmalõppu meenutav vaatepilt võis avaneda neile, kes värina ajal pargis viibisid -- värisev maa ja ümberringi teineteise järel maast väljahüppavad mudageisrid.

Carlton.jpg

Õnnega pooleks läks meil korda ummikutest läbi murda ja mitte asfaldiauku kukkuda. Meie motelli lähedal oli endiselt avatud isegi üks toidupood, põrand veel kandmas jälgi riiulitelt mahakukkunud pudelite kiiruga kokkupühitud sisust. Läksime neljakesi oma motelli, tegime eelnevalt varutud joogiveega (selleks ajaks oli veevarustus juba suletud) süüa ning jäime iga paarikümne minuti tagant korduvatest tugevatest järeltõugetest saadetuna närvilisse unne.

Järgmisel hommikul pakkisime asjad ja sõitsime ära Queenstowni. Meil oli uskumatult vedanud. Mitu kesklinnas asuvat hostelit olid rängalt kannatada saanud. Uudistes oli näha pilte allakukkunud betoondetaili poolt lömastatud camper-autost. Ning poleks tahtnud mõeldagi, mida Eve oleks võinud tunda, kui ta maavärina ajal esialgse plaani järgi pimedas kinos oleks istunud. Kuigi Uus-Meremaa on oma eluslooduse poolest nii meeldivalt ohutu, on ta eluta loodus teinekord pagana õudne.

Kirjutas eriklns 10:48 Sildid New Zealand Kommentaarid (0)

The Sun Always Shines on TV

overcast 15 °C
Vaata Sinna ja edasi kasutaja eriklns reisikaartil.

... and on travel blogs. Kui seda blogi lugedes võib jääda mulje, nagu oleks meil iga päev soe ja päikeseline, ei ole reaalsus nii ilus. Tegelikult on ilmad siin põhjasaarel üllatavalt jahedad ja pilvised, ning lõuna pool ka vihmased.

Vihm nurjas ka meie järgmise planeeritud matka -- nimelt oli meil plaan teha ring ümber Taranaki vulkaani, kuid olles saabunud New Plymouthisse, ootas meid juba merepinna kõrgusel ees udune, tuuline ja vihmane ilm -- mitte parimad tingimused matkaks, kus isegi suvekuudel võib lund kohata, ning mis võib halbades ilmatingimustes olla väga ohtlik. Kuna lisaks oli ka pühapäev, ning kõik potentsiaalsed informatsiooni saamise kohad olid suletud, otsustasime me selle matka maha kanda ja sõita saare keskossa Tongariro rahvusparki.

Tongariro park sisaldab mõndasid põhjasaare kõige ilusamaid matkaradu -- veel enamgi, ühepäevane Tongariro Alpine Crossing reklaamib ennast kui (kelle arvates?) maailma parimat ühepäevast matka. Meil oli aega veidi rohkem, ning kuna ilm oli jälle halvaks keeranud, otsustasime teha kolmepäevase matka, lootuses et selle aja jooksul õnnestub ka head ilma kohata. Õnneks päris mööda me sellega ei pannudki.

Tongariro kuulub Uus-Meremaa nn. Great Walks sarja, mis matkajale korraldusliku poole pealt midagi head ei tähenda. Suvehooajal tuleb tuleb kõik majutused enne matka ära broneerida, ning hinnad on päris soolased -- hütis lavatsil magamine võib maksta isegi rohkem kui korralikus motellis valgete linade vahel ööbimine. Samuti tõmbavad need matkad ligi igasuguse ettevalmistuse ja varustusega matkajaid, ning neile suunatud kommunikatsioon võib olla päris hirmutav. Esimese päeva alguses kohtasime rajal suurt silti: "Do you have proper alpine clothing and equipment (er, maybe...). Is the weather bad (hmm, yes...). Are you tired (a bit...). If yes, then you should consider TURNING BACK RIGHT NOW!!!!111!!" Tegelikkuses midagi väga hirmsat halvast ilmast hoolimata me ei kohanud, kuigi mõned kohatud matkajad, kes olid rajale tulnud lühikeste pükste ja plätudega, võisid leida et nende mugavus ja turvalisus jättis mõnevõrra soovida (samas muidugi kes teab, võib-olla olid nad sellised ässad kelle jaoks lõõtsuva tuule ja horisontaalse vihmaga udusel mäel turnimine ongi selline tegevus, mis pole saabaste ja matkariiete väljaotsimise vaeva väärt).

Igatahes oli tore peale pikka laisklemist ennast jälle veidike liigutada ja värsket mäestikuõhku hingata. Rada viis otse paksu tumehalli vihmapilve sisse, ning oodatult läks ilm aegamööda järjest tuulisemaks ja vihmasemaks. Nähtavus, mis võis alguses olla paarisaja meetri kandis, kahanes mõne tunni pärast kümnekonna meetrini. Kuid õnneks oli rada ülihästi märgistatud ja eksimine vähetõenäoline, mis sest, et paksus udus kaugelt paistva järgmise postini kõndimine peale spordi muud elamust ei pakkunud. Rada läks üles mööda järsku mäekülge, läbis sileda keskkraatri ning pööras seejärel veel järsemaks. Kuid üllatuslikult hakkas meie ümber ja pea kohalt möödatuhisevate pilvede vahelt aeg-ajalt paistma siniseid lapikesi, ning olles mäeharjale jõudnud, ilmus välja päike. Veel enamgi, meie ületatud mäe taga oli ilm soe ja pilvitu, ning ainuke märk mäeseina taga möllavast purgaast olid mõned pilveräbalad, mille tuul üle mäeharja teisele poole jõudis puhuda, kus nad päikese käes kiiresti hajusid.

Cosmonaut_on_cool.jpg

Tongariro sisaldab mitmeid aktiivseid vulkaane, muuhulgas ka Mt. Ngaruhoe, mille sünge koonus meenutab Sõrmuste Isanda filmide Mt. Doomi. See pole kokkusattumus -- tegemist ongi sama mäega, ning mitmedki Mordorit kujutavad stseenid nendes filmides on filmitud Tongariro pargis. Kogu park meenutab oma punaste seintega kraatrite, värviliste järvede, auravate fumaroolide ja veidrate pinnavormidega mõnda eksootilist planeeti.

Doom.jpg

Matk tehtud, kompunnisime motelli köögis kohalikest värsketest komponentidest endale Caesari salatit, ning lõpetasime aprikoosijuustu, kohaliku šokolaadi ja valge veiniga. Elu võib teinekord olla õige hea!

Kirjutas eriklns 10:46 Sildid New Zealand Kommentaarid (0)

Kia Orana

sunny 25 °C
Vaata Sinna ja edasi kasutaja eriklns reisikaartil.

... pole mitte uus taskukohane Korea linnamaastur, vaid Cooki saarte maoorikeelne tervitus, mis tähendab ligikaudu "et sa elaks kaua." Nende sõnadega tervitavad sind kõik inimesed, sellest räägivad kohalike laulud ja nad ei puudu isegi sõidukite numbrimärkidelt. See kõik oleks nagu selleks, et tuletada sulle meelde, et oled ühes väga erilises kohas, kuigi see tõsiasi tuletab ennast selletagi pidevalt meelde.

Cooki saared on koguterritooriumilt hiigelsuur, kuid maismaa pindalalt ja elanike arvult imepisike saarestik Vaikses Ookeanis umbes Prantsuse polüneesia ja Uus-Meremaa vahel. Suurim asustatud saar on Rarotonga, kus elab 14000 elanikku, ning mis on saarestiku põhiline turismisihtkoht ja ainuke ühenduspunkt ülejäänud maailmaga. Kui Uus-Meremaa, kuhu on lende päris palju, välja arvata, ei ole see ühendus just märkimisväärne -- Los Angelesest läheb sinna üks lend nädalas ja lisaks on veel mõned lennud Tahitile. Üks on kindel -- Cooki saartel oled sa ülejäänud maailmast väga-väga kaugel.

Mitte just üllatuslikult on saarel ohtralt kalleid kuurorte, kuid lisaks sellele leidub seal ka ootamatult palju hosteleid ja odavaid rendimajakesi. Nagu välja tuleb, satub suur hulk turiste sinna justnimelt meie omale sarnase ümbermaailmareisi käigus. Meie eelseisev pulm tekitas meie hostelis oodatult päris palju elevust. Üks Kanada tädi küsis meilt peaaegu igal hommikul "so, today's your big day?" ja oli igal hommikul ühtemoodi üllatunud kui me vastasime, et õige päev on alles järgmisel esmaspäeval.

Kui suure päeva ettevalmistused välja arvata, nentisime, et külalise jaoks kõige Rarotongal mõttekam tegevus lihtsalt laisklemine, ning saar ise oma helesinise laguuni, valgete liivarandade ja lopsakalt rohelise keskosaga on selleks ideaalseks keskkonnaks. Laisklemist soosis (ja aktiivset tegevust pärssis) ka ilm, mis oli mitmel päeval tavapäratult vihmane. Vihma sajab Rarotongal üldse palju -- suvel on vähe päevi, kus ei tuleks maha vähemalt üks korralik troopiline paduvihm (peale mida viis minutit hiljem on taevas jälle sinine ja päike paistab), kuid mitmel meie sealoleku päeval sadas lühikeste vahedega peaaegu terve päeva.

Rarotonga.jpg

Euroopa misjonärid on Rarotongal teinud viis-pluss töö ning pärismaalased on tänapäeval religioossemad kui paavst ise. Kirikuid on päris mitmele ristiusu denominatsioonile ning päris eksootiline oli näha peale pühapäevahommikust jumalateenistust ringisagivaid väärikaid Polüneesia daame, parimad riided seljas ja kübarad peas. Õhkkond oli nagu otse mõnest WS Maughami lõunamere saarte teemalisest novellist võetud, ning kujutlusvõime manas otsekohe silme ette oma kogudust karmi, kuid õiglase käega karjatavad rändmisjonärid, napsulembelised Inglise koloniaaladministraatorid ja lähimas baaris hommikust dzhinni toonikuga võtvad elust räsitud Euroopa õnneotsijad.

Peale Rarotonga on Cooki saartel ka teisi, vähemasustatud, rahulikuma elutempoga ja turismist vähemrikutud saari. Meie valisime enda lühikeseks pulmareisiks Aitutaki saare, kuhu pääseb Rarotongalt 40-minutise lennureisiga. Kui Rarotonga jäi mulle meelde rohkem kui Maughami teemapark, siis Aitutaki on küll sajaprotsendiline bona fide Vaikse ookeani paradiisisaar. Saare 126 meetri kõrguselt tipult paistavad tuules vaikselt kõikuvad palmid, sillerdav laguun ja vastu riffi murduvad ookeanilained. Ning seda ilu pole rikkumas ühtegi bensiinihaisust skuutrit, plärisevat paadimootorit ega isegi mitte havaisärgis turisti. Kogu saar, ainult meile kahele. See ongi paradiis.

Aitutaki.jpg

Kirjutas eriklns 10:44 Sildid Cook Islands Kommentaarid (0)

Kallid sõbrad

sunny 25 °C
Vaata Sinna ja edasi kasutaja eriklns reisikaartil.

Pulm-1.jpg

Meil on heameel teatada, et 24.01.2011 said meist mees ja naine - Erik ja Eve Laansoo.

Meie pulmapäev Cooki saarel, Rarotongal, oli imeilus! Päeva jooksul saatsid meid päike ning meie tunnistajad Rica ja Teele.
Kohaliku kombe kohaselt saime tseremoonia ajal ka õnnetoovaid vihmapiiske. Paljutähenduslik väskendus!

Peale pulmareisi Aitutaki saarele vahetame valge kleidi ja viigipüksid jälle meile nii armsaks saanud matkasaabaste vastu. Ees ootavad Uus-Meremaa ja Austraalia.

Loodame, et olete koos meiega õnnelikud ning ootame väga, et koos Teiega Eestis seda sündmust tähistada.

Eve ja Erik

Kirjutas eriklns 10:42 Sildid Cook Islands Kommentaarid (0)

(Sissekanded 11 - 15. Kokku 26) « Lehekülg 1 2 [3] 4 5 6 »