Chile

Viimased Lõuna-Ameerika päevad möödusid juba harjumatuks muutunud linnakeskkonnas. Puconist viis 12-tunnine bussisõit meid Valparaisosse, linna, mis reisiraamatute fännidele on tuntud kunagise laevade esimese sadamana peale Magalhãesi väina, ning kultuurihuvilistele poeet Pablo Neruda elukohana.

Hiljuti UNESCO maailmapärandi hulka kantud Valparaiso on oma "vaikse ookeani juveeli" hüüdnime auga välja teeninud -- olgugi, et selle linna parimad päevad tunduvad pigem möödanikus olevat, meenutab ta omal moel nii Monacot kui San Franciscot. Valparaiso künklik maastik on tinginud selle, et kõik suuremad rajatised, olgu nendeks kirik, kalmistu või kindlus, paistavad olema ehitatud oma isikliku mäe otsa. Jalakäijatele teevad selles mägises keskkonnas elu lihtsamaks maailmas ainulaadsed funikulöörid, millest vanim alustas tööd aastal 1883 ja töötab tänaseni.

Külastajale jääb Valparaiso meelde oma erakordse värvikirevusega -- alates ehitistest ja taimestikust ning lõpetades graffiti ja nööril kuivava pesuga, jääb mulje, et seal linnas on keelatud eksponeerida midagi, mis oleks hall, tuhm või luitunud.

Ärasõidu eel veetsime poolteist päeva ka Santiagos. Meie hostel asus barrio Brasilis, naljakas linnaosas, mis tundus olevat üleni pühendunud piduriklotside, hüdrauliliste silindrite ja teiste autoosade kaubandusele. Meie huvid asusid mujal, ning veetsime laisa puhkepäeva süües jäätist ja sõites linnalähedasele mäele, kus ringijalutades oli raske ette kujutada, et asume kõigest mõne kilomeetri kaugusel 5 miljoni elanikuga hiigellinnast. Õnneks Santiago kurikuulus sudu meid ei kimbutanud, ning seetõttu oli meie mulje sellest linnast väga positiivne -- linn tundus puhas, turvaline ja hästiõlitatult töötava infrastruktuuriga.

Santiagoga lõppeski meie reisi Lõuna-Ameerika osa, järgmisel päeval lendasime juba ülitüütu kolme ümberistumisega (Panama City, Houston, Los Angeles) lennuga San Franciscosse, külla Eve õele Kadrile.

Lahkumine oli igatahes väga raske ja meil mõlemal väga kahju, et olime sunnitud selle osa reisist nii lühikeseks jätma. Aga parata polnud midagi, kuna aastaajad elavad oma elu inimestest sõltumatult ning me ei saanud kogu lõunapoolkera suve ainult ühe mandri peale ära kulutada. Kuid lubasime teineteisele, et tuleme tulevikus kindlasti tagasi, sest see maailmaosa on lihtsalt kõige parem reisisihtkoht, kus me oleme kunagi viibinud. Mina personaalselt olen igatahes täielikult encantado ja enamorado.

Mis teeb siis selle Lõuna-Ameerika osa meiesugustele (väikese eelarvega, peamiselt loodusest huvitatud) matkajatele nii atraktiivseks? Eriti, kui tuletada meelde, et ilm oli tegelikult tihti paha, elamistingimused spartalikud ja füüsilist pingutust palju.

Alustagem ehk üldisest õhkkonnast. Lõuna-Ameerika saab palju halba mainet tänu oma suurlinnade vägivaldsele kuritegevusele, kuid Argentina Buenos Airesest väljaspool ja Tšiili üldse kõikjal on ühed kõige turvalisemad piirkonnad, kus ma eales olen viibinud. Seal pole lällavaid purjutajaid, kambakesi hängivaid nolke ega libedaid helõuverjufrom-mehi, ning isegi mõte vägivaldsest kuritegevusest tundub naeruväärne. Sama on ka hostelites, kus külalised on üldjuhul puberteedieast väljas, käituvad korralikult ja ei nooli silmadega kahtlaselt sinu läpakat või telefoni. Ning kohalikud inimesed on viisakad, siiralt sõbralikud ja piinlikult ausad. Viimane pani meid imestama ka ülivaeses Guatemalas, kus taksojuhid teinekord risti vastupidi tavalisele "bussijaam on kinni, sa pead taksoga minema" trikile juhatasid meid hoopis õigemasse, ja seejuures lähemal asuvasse bussipeatusesse.

Kogu see stressivaba õhkkond on muidugi ainult taustsüsteemiks looduslikele vaatamisväärsustele, millele pole kogu ülejäänud planeedil palju vastu panna, ning mis seejuures on ühekorraga ligipääsetavad, kuid samas inimese poolt praktiliselt puutumata. Olgugi, et mõnes kohas on külastajaid omajagu palju (tippajal näiteks alustab Torres del Paines matka iga päev u. 600 inimest), ei õnnestunud kogu meie poolt viibitud aja jooksul näha praktiliselt mitte mingit inimtekkelist reostust, isegi üksikut tuulega minemalennanud kommipaberit mitte. Tõsi, peab mainima, et peaaegu igas pargis oli näha metsatulekahjude jälgi, mis peaaegu alati olid külastajate poolt põhjustatud -- meeldetuletus, kuidas üks hoolimatu inimene võib ühe hetkega hävitada selle, mida 10000 teist matkajat enne teda suure vaevaga on hoidnud.

Isegi fotod annavad edasi vaid väikese osa sellest, kui dramaatiline ja kargelt puhas see kõik on. Juhuks, kui keegi peaks tahtma seda oma silmaga näha, kirjutan veidike meie reisi praktilisest poolest.

Meie reis oli lõunapoolkera kevadperioodil ja varasuvel. Kõik, mis me ilma, transpordi, majutuse ja rahvastatuse kohta kirjutame, võib suveperioodil olla hoopis erinev.

Ilmast võikski alustada. Kui peaks ilma ühe lausega iseloomustama, siis ma kirjeldaksin seda "ilm võib olla ilus, kuid enamuse ajast ei ole". Meie alustasime enda reisi mandri lõunatipust ning liikusime kogu aeg põhja poole. Iga paarisajakilomeetrise bussisõidu järel me ootasime, et ilm läheks ilusamaks, tänu madalamale laiuskraadile ja suve lähenemisele. Kuid iga kord, kui ilm tundus paranevat, piisas vaid mõne päeva möödumisest või järgmise paarisaja kilomeetri võrra edasiliikumisest, kui jätkus tavaline ilm. "Tavaline ilm" tähendas temperatuure 5-10 kraadi, kõva tuult ja tihti ka paduvihma.

Tuul vääribki veel eraldi äramärkimist, kuna midagi võrreldavat pole vist kusagil mujal võimalik leida. Nagu igaüks teab, on Eestis, nagu Pilvi Kirsi ütleb, "tuul puhanguline". Patagoonias ta seda igatahes ei ole -- 30 m/s või rohkem tuul võib puhuda tunde ja miks mitte ka päevi järjest. Mõnes kohas on tugev tuul nii töökindel, et võib ennast tuule vastu toetades peaaegu magama jääda. Ja kuigi me korduvalt kohtasime tuult, mis oleks meid peaaegu jalult (ja mõnikord üle kuristiku serva) pühkinud, kirtsutasid vanemad matkasellid selle peale nina ja iseloomustasid kui "see pole midagi" ja "umbes 5 10st".

Põhja poole liikudes muutub kliima vähem tuulisemaks, kuid see-eest märjemaks. Chiloe saarel ja sellega külgnevas mandriosas on iga ühe selge päeva kohta aastas kaks sajupäeva.

Kuid ometigi on ilus ilm võimalik praktiliselt mistahes kohas. Meie kogesime pilvitut taevast ja päikest nii Ushuaias, Torres del Paines, Chaltenis kui Chiloel -- kuid samuti kogesime kõigis neis kohtades ka paduvihma, lörtsi ja läbilõikavat külma tuult.

Meie reisil oli ilm tavaliselt parem Argentina pool ja halvem Tšiili pool, kuid see võis olla ka juhus. Siiski on nendel riikidel üks oluline vahe -- nimelt on selge, et Argentina on oluliselt energiarikkam ja seal ei olnud majades peaaegu kunagi külm. Seevastu Tšiilis on mistahes küte väga haruldane, ning ka siseruumid olid tihti väga jahedad ja rõsked. Ühes tagasihoidlikus öömajas ootas meid voodi peal ei rohkem ega vähem kui seitse tekki, ning peaaegu kõik neist kulusid ka ära -- ning see oli ometigi suvel! Olles harjunud Eestis 20 külmakraadiga toas T-särgi väel olemist inimõiguseks pidama, pani see küll seda luksust hindama, ning mõtlema selle peale, kas me seda igavesti suudame endale lubada arvestades seda, et Tšiili on majandusarengult umbes Eestiga võrdne riik.

Kuigi meie poolt valitud öömajad luksusega ei hiilanud, olid nad eranditult väga puhtad ning standardiks oli soe vesi, hommikusöök ja tasuta internet. Samuti oli enamuses olemas korralikult sisustatud köök, mis tegi meie elu oluliselt lihtsamaks. Igapäevast väljas söömist poleks meie eelarve välja kannatanud, ning lisaks vajas lahendamist probleem, mida üldse süüa, kui üks inimene on hiiglasliku isuga ja teine taimetoitlane. Lõpuks kujunesid meil välja kolm põhitoitu, mida oli võimalik valmistada ka liha ja kalata versioonis, ning mis tagasid lisaks täis kõhule ka piisava vahelduse.

Söögi kõrval ei saa jätta mainimata ka veini, mida on saadaval palju, hea kvaliteediga ja väga mõõduka hinnaga. Eestis müüdavad Lõuna-Ameerika veinid on tihti pigem pettumust valmistanud, kuid kohapeal olid meie jaoks "reassuringly expensive" ehk siis umbes 30-40 krooni hinnaklassis kohalikud Malbecid ja Carmenered praktiliselt eranditult väga head, ning isegi kokkuhoiuhetkel ostetud 15 kr/l pakivein täiesti joodav. Eks kindlasti on mängus ka mõningane reisil-maitseb-kõik-paremini efekt, kuid tundub, et need suurtootjate veinid, mis Eestisse jõuavad, ei esinda kohalikku paremikku.

Mis veel äramärkimist mainib? Bussitransport on nii Argentinas kui Tšiilis ülimugav, täpne ja turvaline, ning lisaks veel kahe riigi ja eri bussifirmade vahel omavahel ühendatud, võimaldades ühekorraga osta pileti peaaegu mistahes sama või teise riigi sihtkohta. Selle mugavuse varjuküljeks on küllaltki krõbe hind, keskimiselt suurusjärgus 1 kr/km. Ning odavamaid alternatiive üldjuhul lihtsalt ei eksisteeri -- lõppude lõpuks on tegemist umbes Eesti arengutasemel riikidega, ning ega Eestiski pole võimalik Tallinnast Tartusse mõnekümnekroonise kanabussiga sõita.

Lõpetuseks peaks vist kirjutama, kas mõni asi häiris ka, ning siinkohal on tõeliselt raske midagi olulist meenutada. Võib-olla võib mainida häbematult nöörivaid Tšiili rahvusparkide tasusid -- 300 kr sissepääs ja 250 krooni telgikoht kämpingus, kus selle raha eest pole muid mugavusi kui primitiivne vets, ning kus pargis puudub isegi elementaarne päästeteenistus ja vigastuse korral saab loota ainult enda kaasmatkajate abile. Veel võib ehk mainida lärmakaid juute, keda hostelites oli kaugelt rohkem kui mistahes muu rahvuse esindajaid, ning kes teinekord köökides laiutama kippusid (kuigi, mis seal salata, eks meie võtsime teinekord oma toitu vaaritades ka päris palju ruumi).

Muidugi ei ole võimalik ühes postituses edasi anda murdosagi sellest, mis me kogesime või nägime. Kes tahab, peab seda ise oma silmaga nägema. Meie igatahes kavatseme seda tulevikus veel teha.

Nii et ¡Hasta Luego! Argentina ja Tšiili. Mitte mingil juhul ¡Adios!.

Lisaks juba harjumuspäraseks saanud külmale vihmale korraldas Tšiili meile tervituseks koguni 7-pallise maavärina, mille epitsenter asus meie asukohast kõigest 100 kilomeetri kaugusel. Õnneks meie seda ei tundnud (olime sellel hetkel bussis) ja mingeid purustusi ei näinud. Kuid see tuletas meelde, et oleme saabunud tektooniliselt väga aktiivsesse piirkonda. Nimelt oli meie järgmiseks peatumispaigaks Pucóni linn, mis asub 2847 meetri kõrguse aktiivse Villarrica vulkaani jalamil.

Pucón ei proovigi oma turistlikkust varjata -- seal ei puudu isegi mööda linnatänavaid ringipopsutav rong. Kuid linn ise on siiski vaid baaslaagriks looduses toimuvatele tegevustele -- Villarrica suitseva ja mõnikord laavat purskava kraatri äärele matkamine, kaljuronimine, parvetamine, ratsutamine, puulatvades trossi mööda ringikihutamine. Meie otsustasime vihmasest ilmast niipalju kasulikku tegevust välja pigistada kui suudame ja suundusime kuumaveeallikatele, mida selles vulkaaniliselt üliaktiivses piirkonnas leidub igale maitsele.

Termas Geometricas on rajatud lopsaka taimestikuga kaetud järsuseinalisse orgu, mille lõpus pahiseb alla kõrge kosk. Basseine on enda leotamiseks kokku paarkümmend, veetemperatuuriga vahemikus 35-41 kraadi. Võrreldes Aasia termidega on Tšiili omades vaheldust vähem -- Tšiillased eelistavad pigem mõõdukalt kuuma kui ihukarvu kärsatavalt tulist vett ja Koreas kohatud sake, rohelise tee jms vanne siin ei ole. Kuid asukoht lopsaka aurava vihmametsa keskel ja võimalus ennast otse mägijoa all jahutada kompenseerisid selle edukalt.

Pucóni ümbruskonnas on mitu rahvusparki, ning loomulikult pidasime me enda kohuseks mõnes neist teha üks pikem matk. Kuna meie aeg Lõuna-Ameerikas oli otsa saamas, siis ilusa ilma ootamise luksust meil ei olnud ja järgmine päev asusime vihmasest ilmast hoolimata teele Huerquehue parki. Matka esimene päev möödus mööda libedaid sopaseid metsaradu mäest üles rühkides, silmailu pakkumas kõrgete kaljumüüride ja metsa vahele peidetud mägijärved.

Vihmane öö möödas, algas järgmine päev juba pilvitu taeva ja päikese all. Tee viis meid läbi tiheda vihmametsa, avanedes lõpuks rohetavale mäeküljele, ümbritsetud igast küljest lumistest tippudest. Veetsime meeldiva lõunatunni järjekordse mägijärve ääres, meie tegevust laisalt jälgimas mõned mäletsevad lehmad. Õhtuks jõudsime pargist välja ja veetsime öö kämpingus, kus ei puudunud ka järjekordsed looduslikud kuumaveebasseinid, pakkudes võimalust oma matkast kangeid lihaseid kuumas vees lõdvestada, ning kuna need olid avatud ööpäev läbi, võisid kõik kämpijad ennast seal tähistaeva all soovi korral kasvõi krimpsu leotada.

Järgmisel hommikul ootas meid ebameeldiv üllatus. Meie selle päeva sihtmärgiks oli väike asula nimega Reigolil (mille arvatavasti asutas kunagi eestlane Reigo Lill), kust lootsime jõuda bussiga samal õhtul tagasi Pucóni. Olime eelnevalt rääkinud kolme erineva inimesega, kes kõik kinnitasid, et meie kämpingust sinna on maad umbes 15km. Arusaadavalt ei olnud me just rõõmsad, kui tund aega peale teeleasumist suuremale teele välja jõudes nägime teeviita, mille kohaselt oli jäänud käia veel 31km. See muutis meie lootused viimase bussi peale jõuda pehmelt öeldes ebarealistlikuks, kuid kuna muud ka teha polnud, hakkasime lootusetu tundega hinges siiski kõndima, lootes hea õnne korral võimaluse peale ennast mõne auto peale hääletada. Korra see ka õnnestus ning üks abivalmis talumees viis meid oma pikapiga küll kõigest paar kilomeetrit edasi, kuid meie suureks kergenduseks mitusada meetrit kõrgemale. Sellega hea hääletusõnn lõppes, kogu järgneva päeva jooksul möödus meist sobivas suunas täpselt üks auto. Kuid päeva lõpuks saabus ka kaks head üllatust -- nimelt jõudsime juba kõigest kolme tunni pärast kohta, kust oli võimalik juba bussi peale saada, ning buss viis meid otse Pucóni. Tegelikuks vahemaaks teeristist Reigolili osutus umbes 21 km -- mitte nii vähe, kui meile oli räägitud, kuid oluliselt vähem kui teeviit näitas.

Enne oma reisi ning ka reisil juba olles kuulsime Chiloe saare kohta vastakaid arvamusi. Öeldi, et ta on Saaremaaga sarnane ning seal pole just palju põnevat, samas et ta on kahtlemata kena ja väärt külastamist. Kuna meile aga saared meeldivad, otsustasime ise järele vaadata. Isla Grande de Chiloe on suuruselt teine saar Lõuna-Ameerikas (temast suurem on vaid Tierra del Fuego/Tulemaa), olles 180 km pikk ning 50 km lai. Pärismaalaste kogukond hävines pea täielikult 16. sajandil, kui saart laastas rõugeepideemia ning Chiloele asusid elama hispaanlased. Kuna aga kuni 19. sajandi keskpaigani oli Chiloe muust Tšiilist suhteliselt isoleeritud, on tal säilinud oma "nägu".

Puidust kirikuid on saarel üle 150, neist 16 on UNESCO arhitektuuri- ning loodusmälestiste pärandi nimekirjas. Kõigist ehk kõige eriskummalisem on Castro linnas asuv Iglesia San Francisco. Itaallane Eduardo Provasoli ühendas neo-gooti ning klassikalise arhitektuuri ning kogu kiriku sisemus on valmistatud kohalikust puidust.

Palafitos. Kui mereäärsed majad paistavad tänavalt nagu igad teised, siis teisest küljest selgub, et nad seisavad "karkudel". Chiloe omapärane arhitektuuristiil on kantud UNESCO Maailmapärandi nimekirja ning parimaid näiteid näeb Chiloe saarel Castros ning Chonchis.

Curanto on Chiloe kulinaarne tippteos. Vanade kommete kohaselt valmistati seda Polüneesia köögist tuntud "maa-ahjus" - maasse kaevati auk ning vooderdati kividega, mida asuti kuumutama. Kui kivid praksuvalt kuumad, asetati nende peale merekarbid, sea- ning kanaliha, kohalike taimede nalca ning pangue lehed ning kõige peale niiske kangas. "Ahi" kaeti mulla ning muruga ning kahe tunni möödudes oli hõrgutis valmis. Ka praegusel ajal on võimalik just sellisel viisil valmistatud curantot nautida, kuid seda kahjuks vaid ühes pisikeses kalurikülas, kuhu meie seekord ei sattunud. Küll aga maitses Erik veidi moodsamatel meetoditel tehtut, mis koosnes kahte tüüpi merikarpidest, kana- ja sealihast, sardellist (tõenäoliselt on tegu Tšiilis oleva suurearvulise saksa kogukonna lisandiga) ning kahte tüüpi kartulitest. Eraldi anumas toodi lauale leem, milles toit oli valminud. Erik sõi ja kiitis. Teeksimegi siinkohal ettepaneku meile armsas mereannirestoranis Tallinnas curantot pakkuma hakata.

Chiloe rahvuspark hõlmab 430 ruutkilomeetri suurust maa-ala saare lääneosas, Vaikse ookeani kaldal. Kuna sadamete hulk piirkonnas on 2200 mm aastas, on taimestik lopsakas ning linnuliike lausa üle 110. Lisaks võib rahvuspargis kohata maailma kõige väiksemat põtra, pudut, kes on vaid 85 cm pikk ning ligi 40 cm kõrge. Meie kahjuks pudut ei kohanud ning kuna aega pargiga tutvumiseks väga palju ei olnud, piirdusime lühikeste jalutuskäikudega ja suurema osa ajast veetsime karjamaal koos lehmadega kaunist ilma ning ookeanimühinat nautides.

Kuna meie Chiloe külastuse aega jäid ka jõulupühad, otsustasime selleks puhuks saare põhjaosas asuva linna Ancudi lähistel asuva lahe kaldale cabaña rentida. Kohalikust kaubandusvõrgust õnnestus leida isegi hapukapsaid, kuid mis seal salata, ilma külmata ning lumeta pole jõuludel õiget mekki man ja traditsioonilise jõulutoiduga samaväärselt tundsime rõõmu vastvalminud maasikatest ning kirssidest. Väga vahva oli, et cabañas levis ka internet ja nii saime häid pühadesoove jagada paljude kallite inimestega ning isegi väikeste sugulaste jõulukingid üle vaadata.

Mägede ja fjordide vahele surutud Chaiténi linn on oluliseks sadamaks põhja poole suunduvatele laevadele ja väravaks Pumalini parki. Vulkaanide Michinmahuida ja Corcovado vahel asuv linn oli teda varitsevatest ohtudest teadlik, kuid sellegipoolest tuli õnnetus täiesti ootamatust suunast. Nimelt 2008. aasta mais aktiviseerus täiesti kustunuks peetud Chaiténi vulkaan, ning järgneva kuu jooksul ujutas see kogu lähikonna üle mudavooludega ja kattis kuuma tuhaga. Chaiténi linna 4000 elanikku evakueeriti lähedalasuvatesse küladesse.

Kaks ja pool aastat hiljem on endistest elanikest linna tagasi pöördunud kõigest 200. Hoolimata sellest, et puuduvad elekter ja voolav vesi, hingitseb elu edasi. Elanike trotsist loodusjõudude ja osavõtmatu valitsuse vastu annavad märku üksikutel majadel lehvivad lipud ja autodelt ja majaseintelt paistvad kirjad "¡Chaitén Vive!". Tontlikult tühjadel tänavatel jalutades on ainukesteks saatjateks tuule vihin ja hulkuvate koerte haukumine.

Chaiténi jõudsime peale vahepeatustega kuue päeva pikkust sõitu bussidega, laevadega ja pikapikastis. Meie põhiliseks sihtmärgiks oli 2889-ruutkilomeetrine Parque Pumalin, Tšiili suurim ja üks kogu maailma suuremaid eravalduses olevaid loodusparke. Pargi rajas väikeste farmide kokkuostmise ja omavahel liitmise teel ettevõtja Douglas Tompkins, rõivabrändide Esprit ja The North Face asutaja, kes on oma järelejäänud elu pühendanud Tšiili looduskaitsele ning veedab seal enamuse oma ajast.

Meie jaoks ei olnud külastuse aeg just kõige paremini välja kukkunud. 2008. aasta vulkaanipurse laastas parki laidalaselt, ning see taasavati esimest korda külastusteks 15. detsembril, vaid 4 päeva enne meie saabumist. Park on küllaltki suur, seal ringiliikumiseks on vaja sõidukit, kuid ühistransport pole Chaiténi veel naasnud ja AVIS-e kontori otsimine poleks tõenäoliselt tulemusi andnud. Lõpuks otsustasime loobuda enda plaanidest pargis ööbida (seda otsust mõjutas ka viimased 36 tundi vahetpidamata kallanud külm vihm) ja suutsime leida inimese, kes oli nõus meile vastuvõetava hinna eest meid päevaks parki viima. Olime sellel paduvihmasel pühapäevasel päeval vist pargi ainukesed külastajad, kuid auravas lopsakas vihmametsas ringiukerdamine pakkus "teistmoodi" meelelahutust, ning metsast võis leida vaatamisväärsusi, mis olid nähtud vaeva igati väärt.

Chaiténiga lõpeb meie jaoks Tšiili isoleeritud lõunaosa. Ehk oleme varsti juba kusagil, kus on iseendastmõistetavad asfalteeritud teed, soe vesi, elekter rohkem kui kaks tundi päevas ja võib-olla koguni internet.

Ushuaiast võtsime suuna edasi Tšiili, Puerto Natalese suunas. Kardetud 16-tunnine bussisõit möödus täitsa mõnusalt, toreda elamuse pakkusid Magalhãesi väina ületades delfiinid, kes meie rõõmuks praami kõrval nii üksi kui mitmekaupa veest väljahüppeid tegid.

Puerto Natales on väike linnake, elanikke on seal nii 20 000 ringis. Turistil seal eriti midagi vaadata pole, küll on aga just Puerto Natalesest kõige mugavam alustada matka Torres del Paine rahvusparki ning lisaks väljub just sealt laev, mis soovijaid päris krõbeda hinna eest Patagoonia fjordide kaudu Puerto Montt'i sadamasse viib. Torres del Paine rahvusparki ning sealseid matkaradu peetakse ühtedeks kaunimateks maailmas ning otsustasime meiegi seal pisut ringi vaadata.

Saabusime Puerto Natalesesse heatujulistena ning enesekindlatena. Olime ju alles paar kuud tagasi veidi pikemal jalgsimatkal käinud, külmas telgis ööbinud ja hakkama saanud. Lisaks olime endale just uue matkavarustuse soetanud - kergema ja parema. Hostelisse jõudes soovitas selle perenaine meile ühes teises hostelis iga päev toimuvat infotundi rahvuspargi ning seal matkamise kohta. Ja väga hea, et ta seda tegi. Alles seal mõistsime, millised olud pargis on (eriti ilma osas) ning saime palju vajalikku infot ning nippe, kuidas oma olemist seal mõnusamaks teha. Kui keegi kunagi sinnakanti satub, soovitame kindlasti -- infotund toimub iga päev kell 15:00 hostelis Erratic Rock. Samast kohast on võimalik ka matkavarustust rentida (meie rentisime käimiskepid ning need osutusid väga kasulikeks abivahenditeks). Rustyn (meie infotunni läbiviija) suutis mind ikka päris endast välja viia. Ma pole küll enamasti ebausklik inimene, kuid peale infotundi tundus mulle, et kõikjal on märgid, et me ikka ei peaks parki minema - esiteks jäi Erik pisut haigeks, meie uuel telgil purunes üks kaar, tänaval möödus meist vikatimees ning ilm muutus iga päevaga aina hullemaks - vihma sadas, oli niiske ja kohutavalt tuuline. Erik sai aga terveks, telk sai ära parandatud ja oligi aeg teele asuda.

Matkasime kokku 4 päeva ning kõik oligi nii hirmus kui Rustyn oli hoiatanud -- ilm oli väga muutlik ning enamasti halb (kahel päeval sadas lund ning vihma, rada oli libe, pidevalt ulgus tugevaim tuul, mida eales kohanud oleme), päevad olid väsitavad ning tõusud rasked. Minu jaoks oli raskeim hetk kolmanda päeva lõpus, mil peale pikki tunde raskeid tõuse jõudsime kaljunukile, kus kitsas matkarada 400 m kõrgusel mööda kiviklibust mäekülge lookles. Tõusis niivõrd tugev tuul, et pidin end vastu kaljunukki suruma ning maha kükitama, et tuul mind kuristikku ei pühiks. Nägin, et ka Erik oli paarkümmend meetrit eespool sama pidanud tegema. Siis mõtlesin küll, et ma ei liigu siit enam ei edasi ega tagasi. Veidi aja pärast sain hirmust võitu ning roomasin edasi ning kõik läks hästi, kuid sellises abitus olukorras pole mina varem elus olnud.

Kõige hirmsa kõrval oli aga palju väga toredat - sõbralikud kaasmatkajad, imekaunid vaated, parim matkakaaslane ning viimastel päevadel päikesepaisteline ilm. Nägime Lõuna-Patagoonia liustikku, helesiniseid järvi, lumiseid mägesid ning puutumatut loodust.

Kirjeldamatu tunne oli viimasel hommikul kell 4:15 tõusnuna ning raske ülesmäge teekonna läbi teinuna Torreste (tornide laadsed mäetipud, millest ka rahvuspargi nimi tuleneb) juures päikesetõusu nautida.

Matka viimastel kilomeetritel käsikäes päikesepaistes mööda lõputut pampat kõndides ning guanacode tegemisi jälgides tundsime taaskord, et just selleks me sellele reisile tulimegi.

Veidi ka hindadest. Hinnad on Tšiilis kallid. Buss Puerto Natalesest Torres del Paine rahvuparki ja tagasi (112 km üks ots) maksis ligikaudu 375 krooni, 30 min katamaraanisõit 275 krooni, sissepääs rahvusparki 375 krooni ning 7,5 km läbimine mikrobussiga 150 krooni. Ka toitude hnnad poodides on kallimad kui Eestis ning söögikohtades veelgi enam.