Reisiblogid Travellerspoint-is

New Zealand

Kõik Uus-Meremaast, 2. osa

sunny 23 °C
Vaata Sinna ja edasi kasutaja eriklns reisikaartil.

Christchurchist sõitsime edasi Queenstowni, ning võib öelda, et mitmeski mõttes sellega meie Uus-Meremaa kogemus alles tõeliselt algas. Neile, kel aega kaks nädalat või vähem, võib julgelt soovitada kõik muu vahele jätta ja piirdudagi Queenstown-Te Anau-Wanaka kolmnurgaga. See on tõeline Sõrmuste Isanda maa, järskude mägede, roheliste niitude ja peidetud järvedega. Queenstown on muidugi väga turistlik ja närvilise liiklusega, kuid kui ainuüksi hingemattev looduslik asukoht seda ei kompenseeri, siis kindlasti kompenseerib selle maailma parim burks legendaarses Fergburgeris.

Kuna olime nüüd neljakesi ja plaanisime minna matkama, sai tehtud ring peale Queenstowni jaekaubandusele, mis pakkus seinast seina kogemusi alates üliabivalmitest (ja väidetavalt väga kenadest) meesmüüjatest kuni "kui sulle, rott, on meie magamiskott liiga kallis, mine siis Kathmandusse!" suhtumiseni, mis oleks kui mõnest Eesti maffiabossi trofeenaise trofeebutiigist teisele poolkerale imporditud.

Hädavajalik varustus olemas, viis tee meid jälle loodusesse, seekord neljapäevasele matkale kohaliku nimega Rees-Dart Track. Matk saab enda nime tõsisasjast, et ta läbib kõigepealt Reesi jõe oru, ületab seejärel kõrge mäesadula ning jätkub Darti jõe orus. Tegemist on juba keskmisest mõnevõrra raskema matkaga, mis sisaldab lõputult jõeületusi (mitmed neist isegi madala veetasemega tublisti üle matkasaapa kõrguse) ja reaalset võimalust halva ilma lõksu jääda, kui vihmast ülespaisutatud jõed tee ära lõikavad. Meil jätkus nüüd juba ebaharilikult pikaks veninud algajate õnn ja vihma me praktiliselt ei saanud. Rada oli raske, kuid maastik oli fantastiliselt ilus oma lumiste mägede, roheliste niitude ja vahutavate mägijõgedega. Ainukesena meie tehtud matkadest ei olnud Rees-Dart Uus-Meremaa nn. Great Walk, mis tähendas odavamaid hindu ja rahulikumat atmostfääri, kuid kohalikud tüütused nagu liivakärbsed ja kurjad vanainimesed olid ikkagi meid saatmas.

Rees_Valley.jpg

Peale Rees-Darti veetsime mõned päevad Wanakas ning seejärel sõitsime Fjordlandi piirkonna "pealinna" Te Anausse. Fjordland on Uus-Meremaa üks olulisemaid turismipiirkondi ning pole ka raske aru saada, miks. Te Anaust võtsime endale lühikese kruiisi kuulsas Milford Soundis. See sattus väga vihmasele päevale, mis ei osutunudki ainult halvaks õnneks. Nimelt on Milford Soundis kõigest üksikud püsivad kosed, kuid suure vihmaga tekib neid kümnete kaupa juurde. Sõita pisikese laevaga püstloodsete roheliste kaljude vahel, igas küljes voolamas veejoad väikestest niredest kuni pahisevate koskedeni -- see on vaatepilt, millesarnast maailmas kindlasti palju ei leidu.

Fjordlandsis asub ka Uus-Meremaa kaugelt kõige populaarsem matkarada, Milford Track. Meie kõhklesime enda registreerimisega seal niikaua, kuni olime juba hiljaks jäänud -- järgmised vabad hütikohad leidusid alates oktoobrikuust. Õnneks on Uus-Meremaa DOC (Department of Conservation) Milford Tracki koormuse leevendamiseks rajanud teise toreda raja nimega Kepler Track. Ka see on ülipopulaarne, ning selle populaarsuse eest tuleb maksta röögatute ööbimistasudega ($52 per nägu ühe öö eest hütis) ja totrate reeglitega (kui ööbid telgis, siis hütti ei lubata sind isegi mitte oma matkatoitu vaaritama). Kuid tegemist on siiski mitte lihtsalt Uus-Meremaa, vaid kogu maailma ühe parima matkaga, ning me ei saanud jätta sinna minemata.

Kepler Track algas rahuliku jalutuskäiguga metsas, millele järgnes sujuv kuid järelejätmatu 900-meetrine tõus. Olles jõudnud esimese mäe tippu, tabas meid korralik lumetorm -- meeldetuletus sellest, kui inimvaenulik Uus-Meremaa kliima võib isegi suveperioodil olla. Õnneks polnud esimesse hütti enam kaugele minna, ning torm ei kestnud niigi kaua. Hütt esindas seekord Great Walkidele iseloomuliku megalomaania tippu -- viiskümmend inimest pakitud umbes purjelaeva trümmi suurusesse ruumi, ning umbes sama paljude mugavustega. Viiskümmend köhivat ja norskavat inimest jääkülmas hütis -- looduses matkamise klantspiltide tagune köögipool on kõike muud kui mugav või glamuurne.

Luxmore.jpg

Esimene hütiöö üle elatud, sättisime teele matka põhiosa poole, mis viis üle kõrge mäeaheliku harja. Kahjuks vedas meie muidu hea ilma-õnn meid seekord veidike alt ning kuigi ilm ei olnud otseselt paha, oli ta siiski piisavalt pilvine et aru saada, et meile avanenud, niigi päris muljetavaldavad vaated, olid vaid hale vari sellest, mida päris ilusa ilmaga oleks näha olnud. Sellegipoolest oli keskkond täiesti imeline, kahel pool paistmas fjordid, järved ja lõputud mäetipud.

Järgmise matkapäeva moto võis võtta kokku sõnadega "võidujooks juutidega." Nimelt planeerisime kokkuhoiu eesmärgil ööbida mitte 48-kohalises Great Walki hütis, vaid sellest veidi kaugemal asuvas kuuekohalises tavalises DOCi hütis. Kuid kahtlustasime, et ka mõnedel meie kaasmatkajatel oli sama plaan, ning täppisarvutused näitasid et kui meid on neli ja hütis kohti kuus, siis polegi suurt konkurentsi vaja et tekiks "a bit of a squeeze." Alustasime enda kohta tavatult varakult, ärgates enne kella 7-t ja olles juba kaheksa paiku rajal. Meie meelehärmiks olid umbes samal ajal alustanud ka grupp Iisraeli noori, ning me olime peaaegu kindlad, et neil on samuti plaan samasse hütti jõuda. Nii muutus rahulik matk millekski tagaajamise sarnaseks, kus kord olime ees meie, teinekord meie konkurendid, ning lõpuks jäime ühel söögipausil neist lõplikult maha. Kuid kohale jõudes avastasime, et mure oli olnud asjata -- mitte lihtsalt ei olnud hütis ruumi, olime selle saanud täielikult endale. Privaatne majake maalilise järvesopi kaldal -- mida veel võiks elult tahta.

Hütil aga oli meile varuks võigas üllatus. Nimelt ei olnud tema hõre konstruktsioon mingiks takistuseks sääskedele, kes ilmusid öösel välja musttuhandelise jõuguna. Umbes kella nelja paiku öösel olime sunnitud puhuma taganemissignaali ja püstitama kiiruga telgi, kus vähemalt meie kahekesi saime rahulikult magada... Kogu öö saatsid meid kiivide (keda meil ei õnnestunud kordagi näha, küll aga kuulda) hääled, kuid lisaks veel hüti kägisemine, kui vaesed Rica ja Teele, kellel polnud telki, kuhu sääsevarjule põgeneda, ülekaaluka vastase vastu kaotamisele määratud lahingut pidasid.

Kuid ei õuduste hütt ega muud ebameeldivused ei suutnud seda matka meie jaoks ära rikkuda. See loodus oli lihtsalt täiesti eriline, ning see, et seda pidi poolesaja kaasmatkajaga jagama või sääskede all kannatama, kuulus lihtsalt asja juurde.

Kepler.jpg

Kepleriga kahjuks lõppeski meie külastatud Uus-Meremaa vaatamisväärsuste nimekiri. Külastamata jäid nii mõnedki väga kõrgelt hinnatud vaatamisväärsused nagu mt. Cook ja Foxi ja Franz Josefi liustikud. Viimaste puhul saame ennast küll lohutada sellega, et väidetavalt on nad vähem muljetavaldavad kui meie poolt Argentinas ära nähtud Perito Moreno. See selleks, kahju on ikkagi, aga eks see on ka põhjuseks hiljem tagasi tulla.

Mida veel võiks Uus-Meremaa üldmuljest mainida? Ma pean tunnistama, et enne sinna saabumist olin enda kujutlustes loonud pildi sellest maast kui mingist merelisest Shangri-Last, kus inimesed on hingematvalt ilusa looduse keskel loonud täiusliku mikro-ühiskonna, kus on peaaegu tundmatud ahnus, ebavõrdsus, kuritegevus, liialdamine ja muud inimlikud pahed, ning kus kõige märksõnaks on mõõdukus. Kahjuks tuli selle koha pealt vastu võtta paras pettumus. Kuigi Uus-Meremaa ei ole kindlasti üheski kategoorias hullem kui enamus maailma riike, on seal olemas kõik heaoluühiskonna probleemid alates ületöötamisest ja lõpetades ülesöömisega, ning lisaks veel kodustki tuttavad väikerahva omapärad nagu tõusiklikkus ja mõningane ksenofoobia.

Kõige suurema üllatuse valmistaski ehk kuritegevus -- meie ootus oli, et Lõuna-Ameerika on meie reisi kõige ohtlikum piirkond ja Uus-Meremaa kõige ohutum. See illusioon ei kestnud kaua. Olime esimesel päeval oma värskeltrenditud autoga Aucklandi ümber tiirutamas ja valmistusime tegema umbes pooletunnist matka ühe ilusa kose juurde. Sellel hetkel peatus meie taga politseiauto, kust väljunud politseinik informeeris meid, et täpselt selles kohas oli samal päeval murtud sisse juba viide (!) autosse. Autodesse sissemurdmine on Uus-Meremaal omandanud tõeliselt epideemilised mastaabid ja kuna tegime mitu mitmepäevast matka ja olime sunnitud oma auto jätma mitmeks ööks valveta matkaraja algusesse, oli muretsemist piisavalt. Pargitöötajate katsed meid rahustada öeldes et meie raja alguses ei ole juba peaaegu kaks nädalat kellegile sisse murtud omasid soovitule vastupidist efekti.

Kahjuks on Uus-Meremaal täiesti olemas ka vägivaldne kuritegevus ja üllatuslikult võib see teinekord olla ka külastajate vastu suunatud. Kui olime Cooki saartel, rääkisid Christchurchis elavad Rica ja Teele meile, kuidas kohalik noortegäng peksis läbi oma camper-autos ööbinud prantsuse turisti. Igasuguste gängide probleemid, alates kihutavatest rullnokkadest kuni narkodiilerite ja mootorratajõukudeni, olid depressiivse regulaarsusega ka ajalehtede esiteemadeks. Kuid peab siiski mainima, et kogu oma kuue nädala jooksul ei pidanud me kordagi enda isikute turvalisuse pärast muretsema.

Kui kahejalgsed ohud Uus-Meremaalt täielikult ei puudu, siis nelja-, kuue-, kaheksa ja enamajalgsed küll. Uus-Meremaal ei ole mitte ühtegi inimesele ohtlikku kiskjat, mürgist madu, putukat või ämblikku.

Veidike ka transpordist. Kuigi Uus-Meremaal on täiesti olemas ka pikamaa bussiliiklus, on eelistatud ringiliikumise vahenditeks siiski lennuk ja auto. Busside puhul peab leppima ülihõreda graafikuga (tüüpiline on üksainus väljumine varahommikul), pika sõiduaja ja lennupiletiga samas suurusjärgus hinnaga. Neile, kes soovivad paindlikkust sõiduaegade suhtes, uksest ukseni mugavust ja vabadust vajadusest kogu oma nodi seljas tassida, on ainuke praktiline transpordivahend siiski auto.

Rendiautod aga on turismi tipphooajal (ehk siis, kui meie seal olime) aga tihti mitu kuud varem ära broneeritud, jättes kodutöö mittetegijatele ainult hinna või muude omaduste poolest väheatraktiivsed valikud. Kuna meie midagi ette broneerinud ei olnud, valmistas see fakt meile mõnevõrra muret, mis aga õnneks osutus asjatuks. Nimelt, nagu välja tuleb, võib hetkeolukorda Uus-Meremaa majanduses iseloomustada väljendiga "jätkukriis" (vt. ka "jätkusõda"), ning sisemaine turism on isegi 2010. aastaga võrreldes tublisti vähenenud. Ühtede õnnetus on teiste õnn ja leidsime ennast olukorrast, kus autorendi- (ja ka majutus- ja muud) firmad konkureerisid klientide pärast, mitte vastupidi. Juba vähese otsimise peale pakuti meile autot hinnaga 22NZD/päev, mille heameelega vastu võtsime. Tõsi, nagu hind, nii ka auto -- tegemist oli värvilt roosa tosina aasta vanuse ja üheliitrise mootoriga Toyota Vitziga (sama mudel, mida Euroopas müüakse Yarisena). Kuna meil oli endal kaks märkimisväärsete mõõtudega kotti, ning lisaks teadsime, et enamuse oma reisist veedame kolme- või neljakesi, olid mõningased kahtlused, kas me kõik ära mahume ja kas selle laadungiga kohalt ära ka saame. Kuid Evka (nagu me oma auto ristisime) oli väike aga tubli. Kõik mahtus sisse ja kuigi maanteel lubatud 100 km/h saavutamine oli võimalik ainult tasasel maal ja mägedes läks tihti käiku esimene käik, said kõik sõidud tehtud ja ka kütusekulu ei olnud just koormav.

Kui valel pool teed sõitmine välja arvata, meenutab Uus-Meremaal liiklemine suuresti Eestit. Tuttavad on teede pindamised ja remondid iga paarikümne kilomeetri tagant (Uus-Meremaal on oranže torbikuid vist veel rohkem kui lambaid) ja "jõu-jõu, mul on perelaenuga ostetud bemm" liikluskultuur. Kuid positiivse poole pealt, liiklustihedus maanteedel on küllaltki väike ja iga kümnekonna kilomeetri tagant on maanteedel möödumisteks kolmas rida nii et isegi laeni inimesi ja kotte täis väikse roosa õnnetusehunnikuga on võimalik täiesti adekvaatselt edasi jõuda.

Turismiinfo on Uus-Meremaal superhästi korraldatud. Igas märkimisväärses linnakeses on kergestileitav i-punkt, kes on valmis jagama lõpmatult palju infot vaatamisväärsuste, matkade, ööbimise, transpordi jms kohta.

Enamuse öödest (kui matkad välja arvata) ööbisime me hostelites ja vähemasti meie poolt valitutes oli tase keskmiselt päris kõrge -- kõik olid puhtad ja pesemise ja toiduvalmistamise võimalused väga head. Hostelis ööbimine on muidugi valus meeldetuletus selle kohta, kui vanad me juba oleme -- kui palju ka ei tahaks, raske on midagi ühist leida sinu kõrval pliidil oma nuudleid praadivate pealtnäha umbes viieteistaastaste poistega.

Kui peale vapustava looduse veel midagi meelde jäi, siis oli see toit. Uus-Meremaa loodus on ideaalne puhta ja värske toidu kasvatamiseks, ning seda ka tehakse. Värskete puu- ja köögiviljade valik ajas silme eest kirjuks ja piimatooted, liha ja kala olid ülihead. Ka matkatoit (pähklid, rosinad, kuivatatud banaanid jms, mida kohalikud kutsuvad nimega "scroggin") oli tõeliselt superhea. Ning loomulikult veinid -- Sauvignon Blanci ja Pinot Grisi armastajatele on Uus-Meremaa vist küll midagi paradiisisarnast.

Kokkuvõttes jäid meile Uus-Meremaast väga ilusad mälestused, ning kui maavärin välja arvata, mitte midagi tavapärasest reisistressist ebameeldivamat. Meelde jäid silmipimestavalt ilus loodus, hea toit ja lahedad matkakaaslased. Kuus nädalat sai way liiga kiiresti läbi ja väga kahju oli lahkuda. Tahaks veel.

Kirjutas eriklns 10:53 Sildid New Zealand Kommentaarid (0)

Kõik Uus-Meremaast, 1. osa

semi-overcast 20 °C
Vaata Sinna ja edasi kasutaja eriklns reisikaartil.

Tuhat vabandust ülihõreda postitamise pärast, aga tundus nagu oleksid kõik ebameeldivad loodusnähtused alates Uus-Meremaa interneti-oligopolidest kuni maakooreplaatide liikumiseni oma jõud ühendanud, et meie blogimiskatsetele kaikaid kodaratesse loopida. Neidki ridu kirjutame juba Sydneys, kus esimest korda mitme kuu jooksul on meil ühekorraga rohkem aega ja kus ei nöörita sajandialguse kiirusega interneti eest $4 tunnist.

Proovime siinkohal teha väikese kokkuvõtte meie kuuest nädalast Uus-Meremaal. Kuigi aega on juba omajagu mööda läinud ja uusi emotsioone peale tulnud, olid need nädalat nii toredad, et emotsioonid on endiselt eredalt meeles.

Meie plaan oli küllaltki ambitsioonikas -- saabuda Aucklandi ja lahkuda kuus nädalat hiljem Christchurchist, lootes selle vahel teha laias laastus ringi peale nii põhja- kui lõunasaarele. Enam-vähem nii see ka õnnestus, ning oma marsruudi valikut me kordagi kahetsema pole pidanud. Järgnevalt veidi meenutusi olulisematest peatuspaikadest.

Auckland oma 1,2 miljoni elanikuga on Uus-Meremaa suurim ja kosmopoliitseim linn. Eriliseks teeb ta tõsiasi, et ta on rajatud mitte vähema kui viiekümne kunagise vulkaani peale, kusjuures vulkaanilist aktiivusust antud piirkonnas peetakse kõigest ajutiselt vaibunuks, mitte kustunuks. Aucklandi on pikka aega peetud üheks maailma elamisväärseimaks linnaks, ning looduslikult on selleks kõik eeldused olemas -- kliima on subtroopiliselt mahe, mõõdukalt soojade suvede ja jahedate talvedega, kus temperatuur langeb väga harva alla 5 soojakraadi. Aucklandi sadam oma tuhandete purjekatega on vaatamisväärsus omaette, ning lühikese päevateekonna kaugusel võib leida hulganisti looduslikke vaatamisväärsusi alates mererandadest ja lõpetades väikeste vulkaaniliste saartega.

Auckland.jpg

Tongariro rahvuspargist me juba kirjutasime, ning tagasivaates oli see meie kogu Uus-Meremaa kogemuse üks kõrghetki. Olgugi et kõik peavad lõunasaare loodust põhjasaare omast põnevamaks, ning keskmiselt see ehk nii ongi, andis Tongariro sellise out of this world kogemuse, mida ükski lõunasaare koht üksikuna kindlasti ei ületanud.

Wellington. Nagu pealinnale kohane, palju kõrghooneid ja ülbete nägudega lipse. Parkimispõrgu. Maailma kõige järsema kallakuga tänavad, kust autoga ülessõitmine meenutab väikelennukiga õhkutõusu: kallaku peal olles näed esiaknast ainult taevast. Ilus sadam. Uus-Meremaa rahvusmuuseum Te Papa Tongarewa, kus võib ennast soovi korral kasvõi mitu päeva audiovisuaalselt stimuleerida.

Cooki väin. Laevasõit Wellingtonist põhjasaarel Pictonisse lõunasaarel võtab veidi enam kui kolm tundi, millest umbes poolteist veedab laev lõunasaare maaliliste fjordide vahel. Kuigi ilm selles piirkonnas on enamuse ajast tuuline ja vihmane, on see sõit ise omaette vaatamisväärsus. Kõrged rohetavad kaljud ja asustamata väikesaared tekitavad tunde, nagu asuksid lähimast tsivilisatsioonist tuhandete kilomeetrite kaugusel.

Abel Tasmani rahvuspark. Lõunasaare loodeosa on kogu Uus-Meremaa parima kliimaga piirkond ning loodus, kelle nutikus kinnisvaraarenduse vallas meile järjest enam muljet avaldab, on selle ära kasutanud ja rajanud sinna mitukümmend kilomeetrit maailma kõige täiuslikumaid liivarandu. Abel Tasmani parki läbib populaarne matkarada, mis enamuse ajast ronib paarikümne meetri kõrgusel mere ääres, laskudes aeg-ajalt hingematvalt ilusatele randadele.

Abel Tasman Coastal Walk, nagu seda kutsutakse, sisaldab omajagu eksootikat. Kuna tegemist pole ringiga, tuleb raja algusesse (või lõppu, sõltuvalt läbimise suunast) pääsemiseks kasutada "ühistransporti", millest kõige populaarsem on veetakso. Veetakso teenindus oli seejuures superluks -- oma paati läksime me taksofirma kontoris umbes kilomeetri kaugsel rannast, kust meid veeti traktori järel randa ja veeti seal enam kui meetrisügavusse vette. Küsimuse peale, kuidas nende traktorid soolvette suhtuvad, vastas paadijuht muhedalt "they love it!".

Abel Tasmanis saab kätte personaalse kogemuse tõusu ja mõõnaga, mille amplituud on sealkandis tõeliselt muljetavaldav -- kuni kuus meetrit. Rajal on mitu kohta, mis on läbitavad ainult mõõna ajal, ning oma matka planeerimine sellega arvestades võib tekitada omajagu peavalu, kuna võrrandisüsteem, kuhu kuuluvad valikud, mis suunas rada läbida, millistes kämpingutes ja millal ööbida, millal matka alustada (tõusu ja mõõna ajad on iga päev erinevad) jne, on piisavalt keerukas et selle lahendamine nõuab isegi arvutamiseks näppudele varbaid appi võttes omajagu pusimist. Aga vastutasuks saab võimaluse jalutada mööda liivavälja, mis alles tund aega varem oli olnud merepõhi, kus jalge ees sibavad ringi krabid ja seisavad küljelivajunud purjekad.

Abel_Tasman.jpg

Marlborough regioon on Uus-Meremaa kuulsaim veinipiirkond ning veinikeldritel on tervitatav komme pakkuda tasuta degusteerimisi ja mõõdukalt hinnastatud häid lõunaid. Sellisena sobib see ideaalselt matkajärgseks taastumiseks, ning loomulikult ei saanud sellist võimalust jätta kasutamata. Marlborough esinumber on alati olnud Sauvignon Blanc, kuid lisaks sellele leidus ka vägagi aktsepteeritava kvaliteediga Pinot Grisi, Rieslingut, Gewürtztraminerit ja isegi Pinot Noiri. Meie poolt lõunasöögiks valitud koht oli selgelt tasemel, mille tõenduseks saabus helikopteris meiega koos lõunastama Luciano Pavarotti... No kahjuks siiski mitte, aga mingi kohalik prominent küll, kes olla Wellingtonist ainult selleks helikopteris kohale sõitnud.

Teel Christchurchi peatusime veel Kaikoura väikelinnas, kus leidis aset meie reisi jooksul (enne Christchurchi maavärinat) kogetud suurim šokk. Nimelt hosteli check-inis omavahel kuupäeva üle arutades, teatas check-ini administraator sundimatult "täna on jah neljateistkümnes." Aaaa!!! Panic!!! Skorpionide ja tarantlite kohtamise mõttega olime me ennast juba aegsasti harjutanud, aga eestlaste kohtamise oht oli täitsa meelest läinud. No õnneks oli tegemist toreda poisiga ning kuigi sellest ehmatusest toibumine võttis aega, olime vähemalt hiljem samasuguste intsidentide puhuks juba karastunud.

Kaikoura tõmbenumbriks on pingviinid, hülged ja vaalad, keda hea õnne korral võib lausa kaldalt näha, ning kelle vaatamiseks pakuvad mitmed kohalikud firmad helikopterituure. Kuna meil on rott reis, siis helikopterid jäid ära, aga Kaikoura poolsaar on looduslikult superilus ja kuigi ükski vaal kalda äärde peesitama ei tulnud, nägime kauguses nii mõndagi veesammast, mida oleks võinud isegi ilma kujutlusvõimet suuremalt pingutamata vaalaks pidada.

Kaikoura.jpg

Christchurch ei olnud meie jaoks mõeldud vaatamisväärsusena omaette (millest on tegelikult kahju, sest nagu hiljem avastasime, jäi isegi nüüdseks hävinenud katedraalist pilt tegemata), vaid vahepeatusena, kus kohtusime Eestimaa jaoks (loodetavasti siiski ajutiselt) kadunud tütarde Rica ja Teelega, kellega hiljem veetsime koos kaks väga toredat reisinädalat. Christchurch on ülejäänud Uus-Meremaa suuremate linnadega võrreldes... teistsugune. Mulle jäid meelde erakordselt suur hulk pubekatuuninguga (valuvelg-toonklaas-jäme sumps) autodega ringipaarutavaid rullnokki ja üldine kulunud ja veidi ebaturvaline atmosfäär. Kuid oli ka meeldivaid kohti -- botaanikaaed, kunstimuuseum ja kena mereäärne väikelinn Lyttelton.

jätkub...

Kirjutas eriklns 10:50 Sildid New Zealand Kommentaarid (0)

Loodus näitab jõudu

sunny 20 °C
Vaata Sinna ja edasi kasutaja eriklns reisikaartil.

22. veebruar oli meil mõeldud puhkepäevaks meie puhkusest. Olime just tähistanud 100 päeva täitumist oma reisil ning saatnud lennukile minu õe Karini, kellega olime veetnud viimased kolm nädalat, ning plaanisime rahulikku päeva ilma eriliste tegevusteta. Olime kolinud oma Christchurchi lärmakast ja kitsast hostelist Addingtoni nimelises äärelinnas asuvasse motelli. Minul olid mõned töist tüüpi ülesanded, mille lootsin ära lahendada, ning ühtlasi tegeleda veidi meie blogiga, ning Eve lootis minna linna kinno, kuid otsustas selle asemel siiski lihtsalt puhata.

Mina olin parasjagu istumas laua ääres ning Eve voodis üritamas magama jääda, kui meie tähelepanu tõmbas kaugelt kostev rongi möödumist meenutav mürin. Enne, kui jõudsime reageerida, oli keegi asetanud kogu meie motelli ratastega alusele ning asus seda järjest jõulisemate liigutustega edasi-tagasi raputama. Hetkeks kangestusime mõlemad ja vaatasime teineteisele otsa. Seejärel asusime paaniliselt mõtlema, mida teha... pugeda laua alla? joosta välja? jääda seisma ukseavasse, nagu Eve õde Kadri maavärinaterohkes San Franciscos oli õppinud tegema? Kuigi rappumine kestis terve igaviku, olime ootamatusest niivõrd paralüseeritud, et ei suutnud teineteisele midagi öelda ega ennast liigutada enne, kui värin (mis kestis veidi üle 10 sekundi) oli lõppenud.

Motelli hoovis oli tekkinud suur sagimine. Kõik külalised oli tulnud välja ja motelli töötajad käisid ringi asjalike nägudega, clipboardid käes, ning uurisid kahjustuste kohta. Meil polnud peale ümberkukkunud laualambi midagi raporteerida. "Welcome to Christchurch!" Ehmatus oli olnud suur, aga olukord tundus rahulik, meie motell polnud viga saanud, elekter, veevarustus ja isegi Internet töötasid edasi. Uus-meremaa geoloogiateenistuse lehelt nägime, et tegemist oli olnud 6,3 pallise maavärinaga, väiksemaga kui 5 kuud varem, 4. septembril toimunud väheste kahjustustega ja inimohvriteta 7,1 palline. Oluliseks muretsemiseks ei paistnud olevat põhjust.

Uudiste ootuses panime käima teleka, kust hakkas aga järjest kiirenevalt tilkuma murettekitavaid pilte, kuni need tõeliseks tulvaks muutusid. Christchurchi katedraal, mille ees me alles kaks päeva varem olime muretult jalutanud, oma kokkuvarisenud kellatorniga. Meie enda tänaval asunud hostel, kus isegi oleksime peaaegu ööbinud, pannkoogina kokku vajunud. Kokkuvarisenud kohvikud ja poed, eelmise maavärina järgsed sildid "yes, we are still open" nüüd juba kibeda irooniana endiselt aedade küljes rippumas. 80% linnast elektrita, joogivesi potentsiaalselt reostunud. Asi oli selgelt hullem, kui esialgu paistis.

Christchurchis elasid ja käisid tööl Eve sõbrannad Rica ja Teele, kellega olime eelmisel õhtul pooltõsiselt rääkinud sellest, et läheme mõneks nädalaks koos reisima ja matkama. Helistasime neile ja saime teada, et nende kesklinnas asunud kodu oli muutunud elamiskõlbmatuks -- maja vundamendilt nihkunud, alumine korrus mudast üle ujutatud. See, millest sai enne kõigest poolnaljatlevas toonis räägitud, muutus järsku ainukeseks valikuks.

Kuna meie motell oli kesklinnast kaugel, otsustasime Ricale ja Teelele autoga järgi minna, hoolimata sellest et see tundus päris riskantse tegevusena. Oodatult olid kõik kesklinna ümbritsevad teed autodest umbes, endale vilkurite ja sireenidega vastassuunavööndis teed tegemas politseiautod, treileritel ekskavaatorid ja sõjaväe veoautod.

Teel kesklinna tutvusime maavärinaga kaasneva teise hirmuäratava nähtusega, nimelt pinnase veeldumisega. Korduva raputamise tulemusena kaob pinnaseosakeste vaheline hõõrdumine, mille järel kaotab see kõik tahke aine omadused ja hakkab käituma vedelikuna. Veeldunud pinnas ei paku tuge majade vundamentidele ning süvistatud veest kergemad esemed nagu paagid või torud võivad sealt lihtsalt välja hüpata. Lisaks tekitab maavärin surve, mis põhjavee ja sellega koos veeldunud pinnase suure surve all maa peale toob. Linna suurim, Hagley park oli mõnekümnemeetriste vahemaadega täidetud miniatuursete mudavulkaanidega. Kesklinna ümbritsevates elurajoonides olid inimesed juba tegevuses oma hoovi või maja üleujutanud muda minemakühveldamisega, ning sõiduteedel oli mitmes kohas näha paksu mudakihti ja nii mõndagi põhjatut asfaldiauku. Võib ainult ette kujutada, milline maailmalõppu meenutav vaatepilt võis avaneda neile, kes värina ajal pargis viibisid -- värisev maa ja ümberringi teineteise järel maast väljahüppavad mudageisrid.

Carlton.jpg

Õnnega pooleks läks meil korda ummikutest läbi murda ja mitte asfaldiauku kukkuda. Meie motelli lähedal oli endiselt avatud isegi üks toidupood, põrand veel kandmas jälgi riiulitelt mahakukkunud pudelite kiiruga kokkupühitud sisust. Läksime neljakesi oma motelli, tegime eelnevalt varutud joogiveega (selleks ajaks oli veevarustus juba suletud) süüa ning jäime iga paarikümne minuti tagant korduvatest tugevatest järeltõugetest saadetuna närvilisse unne.

Järgmisel hommikul pakkisime asjad ja sõitsime ära Queenstowni. Meil oli uskumatult vedanud. Mitu kesklinnas asuvat hostelit olid rängalt kannatada saanud. Uudistes oli näha pilte allakukkunud betoondetaili poolt lömastatud camper-autost. Ning poleks tahtnud mõeldagi, mida Eve oleks võinud tunda, kui ta maavärina ajal esialgse plaani järgi pimedas kinos oleks istunud. Kuigi Uus-Meremaa on oma eluslooduse poolest nii meeldivalt ohutu, on ta eluta loodus teinekord pagana õudne.

Kirjutas eriklns 10:48 Sildid New Zealand Kommentaarid (0)

The Sun Always Shines on TV

overcast 15 °C
Vaata Sinna ja edasi kasutaja eriklns reisikaartil.

... and on travel blogs. Kui seda blogi lugedes võib jääda mulje, nagu oleks meil iga päev soe ja päikeseline, ei ole reaalsus nii ilus. Tegelikult on ilmad siin põhjasaarel üllatavalt jahedad ja pilvised, ning lõuna pool ka vihmased.

Vihm nurjas ka meie järgmise planeeritud matka -- nimelt oli meil plaan teha ring ümber Taranaki vulkaani, kuid olles saabunud New Plymouthisse, ootas meid juba merepinna kõrgusel ees udune, tuuline ja vihmane ilm -- mitte parimad tingimused matkaks, kus isegi suvekuudel võib lund kohata, ning mis võib halbades ilmatingimustes olla väga ohtlik. Kuna lisaks oli ka pühapäev, ning kõik potentsiaalsed informatsiooni saamise kohad olid suletud, otsustasime me selle matka maha kanda ja sõita saare keskossa Tongariro rahvusparki.

Tongariro park sisaldab mõndasid põhjasaare kõige ilusamaid matkaradu -- veel enamgi, ühepäevane Tongariro Alpine Crossing reklaamib ennast kui (kelle arvates?) maailma parimat ühepäevast matka. Meil oli aega veidi rohkem, ning kuna ilm oli jälle halvaks keeranud, otsustasime teha kolmepäevase matka, lootuses et selle aja jooksul õnnestub ka head ilma kohata. Õnneks päris mööda me sellega ei pannudki.

Tongariro kuulub Uus-Meremaa nn. Great Walks sarja, mis matkajale korraldusliku poole pealt midagi head ei tähenda. Suvehooajal tuleb tuleb kõik majutused enne matka ära broneerida, ning hinnad on päris soolased -- hütis lavatsil magamine võib maksta isegi rohkem kui korralikus motellis valgete linade vahel ööbimine. Samuti tõmbavad need matkad ligi igasuguse ettevalmistuse ja varustusega matkajaid, ning neile suunatud kommunikatsioon võib olla päris hirmutav. Esimese päeva alguses kohtasime rajal suurt silti: "Do you have proper alpine clothing and equipment (er, maybe...). Is the weather bad (hmm, yes...). Are you tired (a bit...). If yes, then you should consider TURNING BACK RIGHT NOW!!!!111!!" Tegelikkuses midagi väga hirmsat halvast ilmast hoolimata me ei kohanud, kuigi mõned kohatud matkajad, kes olid rajale tulnud lühikeste pükste ja plätudega, võisid leida et nende mugavus ja turvalisus jättis mõnevõrra soovida (samas muidugi kes teab, võib-olla olid nad sellised ässad kelle jaoks lõõtsuva tuule ja horisontaalse vihmaga udusel mäel turnimine ongi selline tegevus, mis pole saabaste ja matkariiete väljaotsimise vaeva väärt).

Igatahes oli tore peale pikka laisklemist ennast jälle veidike liigutada ja värsket mäestikuõhku hingata. Rada viis otse paksu tumehalli vihmapilve sisse, ning oodatult läks ilm aegamööda järjest tuulisemaks ja vihmasemaks. Nähtavus, mis võis alguses olla paarisaja meetri kandis, kahanes mõne tunni pärast kümnekonna meetrini. Kuid õnneks oli rada ülihästi märgistatud ja eksimine vähetõenäoline, mis sest, et paksus udus kaugelt paistva järgmise postini kõndimine peale spordi muud elamust ei pakkunud. Rada läks üles mööda järsku mäekülge, läbis sileda keskkraatri ning pööras seejärel veel järsemaks. Kuid üllatuslikult hakkas meie ümber ja pea kohalt möödatuhisevate pilvede vahelt aeg-ajalt paistma siniseid lapikesi, ning olles mäeharjale jõudnud, ilmus välja päike. Veel enamgi, meie ületatud mäe taga oli ilm soe ja pilvitu, ning ainuke märk mäeseina taga möllavast purgaast olid mõned pilveräbalad, mille tuul üle mäeharja teisele poole jõudis puhuda, kus nad päikese käes kiiresti hajusid.

Cosmonaut_on_cool.jpg

Tongariro sisaldab mitmeid aktiivseid vulkaane, muuhulgas ka Mt. Ngaruhoe, mille sünge koonus meenutab Sõrmuste Isanda filmide Mt. Doomi. See pole kokkusattumus -- tegemist ongi sama mäega, ning mitmedki Mordorit kujutavad stseenid nendes filmides on filmitud Tongariro pargis. Kogu park meenutab oma punaste seintega kraatrite, värviliste järvede, auravate fumaroolide ja veidrate pinnavormidega mõnda eksootilist planeeti.

Doom.jpg

Matk tehtud, kompunnisime motelli köögis kohalikest värsketest komponentidest endale Caesari salatit, ning lõpetasime aprikoosijuustu, kohaliku šokolaadi ja valge veiniga. Elu võib teinekord olla õige hea!

Kirjutas eriklns 10:46 Sildid New Zealand Kommentaarid (0)

(Sissekanded 1 - 4. Kokku 4) Lehekülg [1]