Argentina

Heameel teatada, et peale jõulupuhkust sajusaartel oleme lõpuks jõudnud ilusa suveilma levialasse, seekord jälle Argentina pool. Linna nimi on ladinapäraselt toretsevalt pikk "San Carlos de Bariloche" ning tegemist on Argentina ühe olulisema turismisihtpunktiga nii suvel kui talvel. Bariloche linn asub otse keset suurt Nahuel Huapi loodusparki, mis kubiseb järvedest, vahustest mägijõgedest, rabadest, alpi- (õigem oleks vist öelda andi-) niitudest ja lugematutest mitte väga kõrgetest (keskmiselt 2000m kanti) kuid isegi praegusel soojal aastaajal lumistest mäetippudest.

Peale rohkem kui kuud märgades, külmades ja tuulistes (enamjaolt kõike kolme korraga) piirkondades ootas meid ees tõeline parim suveilm, päevaste temperatuuridega üle 30 kraadi ja pilvitu taevaga. Meie saabusime Barilochesse ilma mingi plaanita, olles eelnevalt vaid veendunud selles et tegemist on tõenäoliselt ilusa kohaga, kus on võimalik matkata. Meie õnneks osutusid mõlemad oletused tõeks, võib-olla oodatust enamgi. Nimelt oli meil suur soov teha jälle mõni mitmepäevane matk, ning kuigi praegusel kevadhooajal on osa radu suletud ja transport hõre, ei olnud sellise matka leidmine sellegipoolest võimatu. Olles ühe potentsiaalse marsruudi leidnud, seadsime sammud looduspargi peakontorisse (kus registreerumine on enne iga matka kohustuslik, ning varsti saime teada ka, miks). Nimelt selgus tõsiasi, et enamus matkaradu pargis on klassifitseeritud raskusastmega "alta" või "muy alta", ehk siis raske või väga raske, ning sinna hulka kuulus ka meie poolt välja valitud raja keskmine lõik. Kuid olles kuulnud, et me oleme äsja edukalt matkanud Torres del Paines, rahustas abivalmis pargi administratsiooni töötaja meid ja kinnitas, et meil ei tule seal probleeme (hiljem mõtlesin, et äkki ta sai meist aru, nagu me oleks TdP-s edukalt torreste tippu roninud).

Tavapärane matkaeelne varustuse otsimine ja pakkimine seljataga, viis liinibuss meid Villa Catedrali külla, kus vinnasime kotid selga ja hakkasime kõndima. Hoolimata esimeseks päevaks lubatud seitsmesajast tõusumeetrist oli rada lihtne ja ilm tõeliselt superhea. Ainukese nuhtlusena ilmusid välja hiiglaslikud patagoonia parmud, kes igal puhkepausil meie ümber pinisema kogunesid. Kuid keha oli värske, õhk puhas ja joogipudelitäis Eviani iga mõne kilomeetri tagant pudelisseammutamise vaeva kaugusel. Nii viis lõpus järjest järsemaks muutuv rada meid esimesse ööbimiskohta, 1700m kõrgusel asuvasse Refugio Freysse. Telgipüstitamise ja söögikeetmise ajal pakkusid show'd kaljuronijad, kes ämblikmehe kombel riburada mööda lähedalasuva püstloodse kaljutorni otsa tõusid ja sealt pealtnäha sama lihtsalt alla tagasi saabusid.

Järgmisel hommikul valmistasime ennast ette kõige raskemaks matkapäevaks. Kuigi me oma kämpinguala ümbritsevates mägedes ühtegi madalamat kuru ei märganud, olime ometigi veendunud, et sealt leidub mõni lihtne väljapääs. Nagu sellel päeval aga reegliks sai, that was not to be -- peale kahte tundi mööda suuri kivirahne ja peaaegu vertikaalseid lumekeeli turnimist, jõudsime lõpuks meie poolt oletatud mäekuruni, mis osutus ümbritsevatest tippudest ainult veidi madalamaks seljandikuks. Tee sinna viis üle järsu lumega kaetud nõlva, mis muutus tipule lähenedes inimesesuuruste kivirahnude ebakorrapäraseks hunnikuks. Õnneks näitasid rajamärgid siiski ohutu tee ette, ning meil ei olnud tarvis pead murda selle kallal, millisest kivirahnust on võimalik üles ronida, vaid ainult selle kallal, kuidas.

Lõpuks jõudsime õnnelikult mäeharjale, ning kivise ja lumise tõusu asemel ootas meid nüüd arvatavasti pea kilomeetri kõrgune järsk jämedateralisest liivast (või peeneteralisest kruusast) langus. Avanevad vaated seejuures olid täiesti ebamaised, ning mööda seda järsku nõlva ennast allapoole libistades poleks olnud raske ette kujutada, et oled Frodo Baggins, ning kui mõne kivi tagant oleks pea välja pistnud Gollum ja kraaksatanud "my precious!", poleks see ülejäänud keskkonda arvestades mingit üllatust põhjustanud.

Olles selle raske mäeületusega lõpule saanud, patsutasime üksteisele (ja iseendale) õlale ning õnnitlesime ennast päeva raske osa läbimise eest. Meie kaart näitas, et enne lõppu peame ületama veel ühe mäeaheliku, kuid kui eelmise värviks oli kaardil tumehall, siis sellel kõigest valge, millest oletasime, et tegemist on suhteliselt lihtsa mäekuru ületusega. Nagu kord juba mainitud, that was not to be. See "mäekuru" osutus katkematuks peaaegu vertikaalseks kaljuseinaks, mille viimased paarsada meetrit olid endiselt paksu lume all. Matkasaabastega kõva lume sisse astmeid toksides turnisime mööda seda peadpööritavat seina üles, tahtmata mõelda selle peale, mis võib juhtuda, kui lumi peaks jalgade all järele andma, või, veel hullem, mida me teeme, kui meid peaks teisel küljel ootama samasugune lumine laskumine.

Õnneks teisel küljel meid lumi ei oodanud, küll aga ülijärsk kivine kaljusein, kindlasti oma pool kilomeetrit kõrge. Nii me seal turnisime, ennast põhiliselt käte jõul mööda kive allapoole lastes, meie sihtmärgiks olev Refugio paistmas sama kaugel nagu lennukiaknast vaadates. Lõpuks kohal olles avastasime, et olime tulnud otse üle kõrge mäeaheliku, mööda kaljuseina, mis altpoolt vaadates tundus inimesele täiesti läbimatu.

Õnneks teise päevaga meie tehnilised raskused piirdusid, järgmine päev ootas meid ees küll pikk (16km) kuid see-eest tasane rada mööda orgu välja, ning kuna suvine bussiliiklus polnud veel alanud, lisaks 6km lõõskava päikese käes mööda tolmavat kruusateed suurema ristmikuni, kust buss meid tagasi viis.

Kõige lõpuks olime enda saavutusega ülimalt rahul, kuigi oodatud matka asemel olime sattunud peaaegu et alpinismiekskursioonile. Kuigi ma ei iseloomustaks seda matka kui ohtlikku, oleks ta võinud väga kergesti seda olla, kui ilm oleks olnud halvem, või kui oleksime proovinud sama rada läbida vastassuunas. Õnneks osutus see antud juhul meile täpselt parajaks, kuid igatahes tulevikus oleme me sellise raskusastmega radade puhul topelt-ettevaatlikud ja ei kõhkle tagasi pöördumast, kui ilm peaks halvaks osutuma või me tunneme, et maastik meile üle jõu käib.

Viimase nädala oleme olnud taas Argentinas, seekord maailmakuulsas Parque Nacional de los Glaciareses. See hiiglaslik park on liiga suur, et olla täielikult ühest kohast ligipääsetav. Väravaks pargi lõunapoolsesse ossa on El Calafate nimeline linnake ning põhiliseks vaatamisväärsuseks Perito Moreno liustik. Tobedavõitu nimest (Perito Moreno hisp. k. "asjatundlik brünett") hoolimata osutus see suurejooneliseks vaatepildiks ja ka vaatemänguks. Perito Moreno liustik on u. 5 km lai ja 74m kõrge ning liigub edasi keskmise kiirusega u. 1,7m päevas. Liikumisega kaasneb mõistagi pidev pragunemine ja suuremate ja väiksemate jääpankade lahtimurdumine, mida on võimalik oma silmaga näha liustiku kaldale ehitatud platvormidelt.

Buss Perito Moreno juurde jättis meid umbes kilomeetri kaugusele liustikust, vaateplatvormideni viiva raja algusesse. Olles oma kodutöö korralikult ära teinud ja looduse häältele keskendumist soovitavatest märkidest veelkord informeeritud, ajasime juba raja alguses kõrvad kikki ja ootasime lubatud praginat ja vettekukkuvate jääpankade plartsatusi. Kuid kuigi vahemaa meie ja liustiku vahel pidevalt kahanes, oli liustik hääletu nagu kult rukkis. Olukord paranes alles siis, kui veerand tundi peale meid olid kohale jõudnud ka ülejäänud turistid. Ilmselt pannakse liustik ööseks, kui turiste vaatamas pole, seisma, ning käivitatakase alles siis kui pealtvaatajad kohal. Igatahes umbes pool tundi peale meie saabumist algas vaatemäng kogu raha eest -- ragin, krigin, praksatused, rongi möödumist meenutav mürin, kui mõni suurem pank lahti murdus ja vette prantsatas -- heliefektid olid vähemalt sama võimsad kui visuaalsed. Igatahes läksid meie mõtted kohe eelmisele jääajale ja Eesti viimase kahe aasta talvedele, ning kuklakarvad tõusid turri mõeldes sellele, mis saaks, kui samasugune mäekõrgune halastamatult edasiliikuv jääsein meid ründaks.

El Calafate linn ise eriti meeldejääv ei ole, ainuke temaga seonduv meeldejääv asi on samanimeline metsmari, millest tehtud moos õnnestus meil samuti järgi proovida. Üks asi, mis seda linna ülejäänud patagooniast kindlasti ei erista on praegusel hiliskevadisel perioodil vaheaegadeta ulguv tuul, mis meie hosteliakna tagant keerutas katkematult teetolmu edasi kiirusega, mis tõenäoliselt poleks olnud legaalne isegi mitte maanteel, ammugi siis linnas.

Perito Moreno oli suurejooneline ja vaatemänguline, kuid samas suhteliselt passiivne vaatemäng. Los Glaciarese pargil on pakkuda ka märksa aktiivsemat meelelahutust, ning selle jaoks viiski buss meid järgmisena pargi põhjapoolses osas asuvasse El Chalteni linna. Tegemist on Argentina kõige noorema linnaga, ning kõigest 160 püsielanikuga (suveperioodil u. 400) ei saa see olla ka kaugel kõige väiksema tiitlist. Linna ainuke funktsioon on olla baaslaagriks pargi kõige võimsamate vaatamsiväärsuste, Torre ja Fitz Roy mäetippude, juurde ihalevatele matkajatele ja mägironijatele. El Calafatest veidi üle 200km põhjas, kuid ligikaudu 400m kõrgemal asuv El Chalten võttis meid vastu rõske, kontidest läbilõikava külma tuulega. Aga üllatuslikult pakkus ilm, millega meil Torres del Paines ja Perito Morenos pigem ei vedanud, vahelduseks positiivse üllatuse, ning meie kaks järgnevat matkapäeva möödusid enamuses sinise taeva ja külma õhku talutavalt soojaks kütva päikese all.

Los Glaciarese põhjaosa mäed on sihtpunktiks tõeliselt kogenud mägironijatele. Nende rohkem kui kilomeetri kõrguselt vertikaalselt kõrgusesse sööstvate graniittornide tippu jõuab iga aasta ühe käe sõrmedel kokkuloetav hulk alpiniste. Meie rahuldusime märksa vähemaga, tehes kaks pikka (24-25km) päevamatka kummagi mäe juurde, ning tänu erakordselt selgele ilmale, ning hiljuti sadanud ohtrale lumele, olid vaated tõeliselt ebamaised.

El Chaltenist on võimalik teha omajagu "metsik" matk otse Tšiili, matkates u. 22 km läbi piirkonna, kus ei levi mobiilid, internet ega isegi mitte riigipiirid. Meil oli tõsine soov see ise läbi teha, aga Tšiili lõunatipu hõre liiklus (meie poolt vajatud laev käib praegusel kevadhooajal vaid 2 korda nädalas ja bussi järgmisesse 500 elanikuga väikelinna oleks samuti tulnud mitu päeva oodata, isegi kui seal kohti oleks leidunud) tuletas meile meelde, et ka kaks kuud on suhteliselt lühike aeg, ning terve nädala kulutamine väikese ja olgugi et omal moel huvitava, kuid siiski mitte eriti väljapaistva piirkonna peale, ei ole eriti mõistlik. Seetõttu otsustasime selle osa vahele jätta ning sõita veidike põhjapoole ning siseneda Tšiilisse Chile Chicost, kuhu peale 400km bussisõitu RN (Ruta Nacional) 40 teel, mis ei ole palju enamat kui künklikule preeriale mahakallatud kruusalint, oleme nüüdseks õnnelikult jõudnud.

Inimestele, kes üles kasvanud kommunismipäikese all ja "Seiklusjutte maalt ja merelt", "Maailm ja mõnda" jt raamatusarjade monodieedil, on nimed nagu Tulemaa, Kap Hoorn ja Magalhãesi väin ammu tuttavad. Aga kuna ka ma ise, kes ma kindlasti eelpooltoodud kirjeldusele vastan, ei teadnud selle romantiliselt kurjakuulutava mainega koha kohta kuigi palju, siis alustuseks väike tutvustus.

Tulemaa (Tierra del Fuego) on saarestik, mis moodustab Lõuna-Ameerika mandri lõunapoolseima tipu. See koosneb umbes Eesti-suurusest Tulemaa suurest saarest ning rühmast väikesaartest, mille hulka kuulub ka Kap Hoorn. Viimane on Antarktikale kõige lähem maismaaosa, olles eraldatud kõigest 800 km laiuse Drake'i väinaga. Ümber Tulemaa Atlandi ookeanist Vaiksesse ookeani pääsemiseks on mitmeid eri võimalusi, mis on kõik erineval viisil ohtlikud ja oma laevade massihaua maine kuhjaga ära teeninud. Mootorlaevad läbivad tavaliselt selle tee kas läbi mandri ja Tulemaa suure saare vahelise Magalhãesi väina, või navigeerivad saarte vahel, kus tuntuimaks mereteeks on Charles Darwini ümbermaailmareisist kuulsaks tehtud Beagle'i laeva nimeline kanal. Saartevahelised mereteed on äärmiselt kitsad (laevatatav meretee ei ole isegi laiemates kohtades palju üle kilomeetri lai) ja lisaks ettarvamatule tuulele varitsevad purjelaevu seal lisaks ka salakavalad hoovused. Seetõttu on purjelaevad nii ajalooliselt kui isegi tänapäeval eelistanud sõitu ümber Kap Hoorni, olgugi et seal tuleb tegemist teha praktiliselt vaheaegadeta puhuva tugeva läänetuulega, sademetega ja lainetega, mis suudavad väiksema purjelaeva ilma vaevata pikisuunas ümber visata.

Äramärkimist väärivad Tulemaa põliselanikud, Selknam ja Yamana pärismaalased. Selles äärmiselt inimvaenulikus kliimas, kus temperatuur ka südasuvel ei tõuse üle kümne kraadi ja enamuse ajast puhub ülitugev tuul, ei kasutanud pärismaalased siiski mingisuguseid kehakatteid. Ilma ilmastikukindlate eluasemeteta, mida nad ehitada ei osanud, oleks igasugune kehakate kiiresti läbi vettinud ja kuivatada seda kusagil poleks saanud. Seetõttu eelistasid nad katta oma keha rasvaga ja veeta kogu oma elu lõkete ümber (isegi kanuudes), mille rohkete suitsusammaste tõttu otsustaski Magalhães saare Tulemaaks nimetada.

Tulemaa suur saar on tänapäeval jagatud Tšiili ja Argentina vahel, kusjuures enamus elanikest ja kasutuskõlblikust infrastruktuurist asub just Argentina poolel. Argentina Tulemaa pealinn ja põhiline reisisihtkoht on Ushuaia, kuhu ka lennuk meid järgmisena viis.

Ushuaia ümber oleks tõsisele matkajale tegemist kindlasti nädalateks. Muuhulgas on see ka alguspunktiks enamusele kommertslikele Antarktika-reisidele, ning tehnilise mägironimise huvilistele on siin sobivat materjali more than you can shake an ice ax at. Meie aja- ja rahabüdžett Antarktika-reisi (nägime viimase hetke supersoodushinna pakkumist $4000 reisija kohta -- odav lõbu see ei ole) välja poleks kannatanud ja mägironimine ka suurt huvi ei pakkunud, kuid ka niisama loodus- ja matkahuvilistele on Ushuaia ümber tegemist-nägemist piisavalt.

Esimesel päeval külastasime linnale kõige lähemal asuvat vaatamisväärsust, Martiali liustikku. Liustikuni viiv teerada algas linnakeskmest 7 km kauguselt ning enamus külastajaid saabub sinna takso või väikebussiga. Kuna ilm oli üllatavalt ilus, vihmapilvi ei paistnud ja tuul talutav, otsustasime kulude vähendamiseks ja matka huvitavamaks muutmiseks läbida selle tee jala. Kargel aga päikeselisel päeval mööda siksakitavat mägiteed üles ronimine tõi esmakordselt tõelise reisi- ja puhkusetunde -- mõtlesime, et just see on see, mille pärast me siia kaugele oleme tulnud.

Sõidutee lõpus jätkus tee laia, aga järsu ja konarliku mägiteega, mis viis liustiku jalamile. Martiali liustikus endas midagi väga vaatamisväärset ei ole, kuid vaated ümbritsevatele järskudele mäetippudele ja teisel pool linnale ja Beagle'i kanalile pakkusid mõnu nii silmale kui hingele. Minu pealekäimisel ronisime ka Martiali põhimäetipust umbes poole madalama (veidi üle 500 meetri) mäe tippu, mille pehmest graniitliivast nõlva viis üles ettetallatud, kuid lõpus üsna järsuks muutuv jalgrada.

Olime vaevalt jõudnud mäe otsast alla ronida, kui viimase 20 minuti jooksul kogunenud vihmapilved oma luugid avasid ja kallasid meile kaela jääkülma paduvihma. Sellel hetkel oli meil suur heameel sellest, et olime ettenägelikult endale ostnud vettpidavad kattepüksid. Heameelt aga varjutas pahameel sellest, et olime hommikusest heast ilmast eksitatuna need oma hostelisse jätnud. Nii saime esimese külma ja märja meeldetuletuse sellest, kui muutlik ja ettearvamatu Tulemaa ilm võib olla. Mõned päevad hiljem selline muutlikkus meid enam ei üllatanud, ning tunni aja sees vahelduvad päikesepaiste, vihm, lörts, rahe ja lumi enam kulmu kergitama ei pannud.

Teise päeva sisustasime ekskursiooniga linnuriiki ja külastasime Martillo saart, kus asub Lõuna-Ameerika ainuke ligipääsetav ja looduskaitse all olev pingviinide koloonia. Saarel, kuhu meid viis Ushuaiast 85km kaugusel asuvast Estancia Harbertonist väike mootorpaat, pesitseb 3000 paari patagoonia pingviine ja 16 paari eeselpingviine (jah, selline selle liigi ametlik eestikeelne nimetus tõepoolest on). Pingviinid on monogaamsed ja veedavad kogu elu ühe kaaslasega, ning ka saarel päterdasid nad paarikaupa ringi või olid oma pesas, emaslind muna või poegade peal ja isaslind kõrval uhkelt ringi vaatamas. Inimeste kohalolekust nad ennast häirida ei lasknud -- vähe sellest, et nad lasid endale peaaegu puudutamiskaugusele läheneda, kippusid nad meil koguni iseteadva ilmega jalus kakerdama.

Ushuaiast kõigest 12 km läänes asub Tulemaa rahvuspark, mida me mõningaseks kurvastuseks saime ainult veidike maitsta -- oleks olnud mõni päev rohkem aega, oleks võinud sinna tulla oma telgiga ja veeta vaheldusrikastel ja enamuses tehniliselt lihtsatel matkaradadel mitu päeva. Kuna aga meile vajalik Punta Arenase buss oli pühapäevaks välja müüdud, ning esmaspäevani poleks me tahtnud Ushuaiasse jääda, olime sunnitud matka tegema lühikese ja pealiskaudse. Kuid isegi sellel saime näha Lapataia lahte Beagle kanali sissepääsus, kopratamme, mägesid, jõgesid, ojasid ning loomulikult nüüd juba tuttavaks saanud kogu võimalike sademete spektrit.

Tulemaa on Argentina kõige kallim piirkond (tänu turistide rohkusele ja Argentina valitsuse poolt soodustatud majandusrežiimile, mis on sealsed elanikud tõstnud oma sissetulekutelt kogu riigi tippu). Kulinaarsed elamused jäid seetõttu järgi proovimata. Veel enamgi, kuna ka kõik vaatamisväärsused ja transport olid krõbedalt kallid, olime sunnitud kogu Ushuaias veedetud aja toituma ainult peenistest. Tegelikult õnneks siiski mitte, kuid nimetatud toiduaine oli kohalikus supermarketis vabalt, kenasti viiekaupa vaakumpakendisse pakituna, saadaval küll.

Kuulu järgi on argentiinlased maailma kõige üleväsinumad inimesed, ning vähemalt selle osaga porteñode elust oleme kiiresti kohanenud. Juhuse tahtel oli meie hostelituba San Telmo linnaosa ühe suurema tänava ääres, ning seeläbi saime vahetult osa kogu ööpäevasest linnamelust. Ööelu porteñodele meeldib -- sellel ajal, kui meie tüüpiliselt enda õhtusöögi lõpetasime, ehk poole üheteistkümne paiku, hakkas kohalik rahvas alles kogunema, ning reedel- laupäeval ei lõppenud melu enne kella kuut. Kell seitse aga alustasid oma hommikusi ringe mürisevad kaubaveo- ja prügiautod, nii et pole raske välja arvutada, kui palju rahulikku und oli suure tänava ääres võimalik saada.

Õnneks oli meil hea võimalus viimased kaks päeva veeta Eve sõbranna Heleni töökaaslase Juani juures Palermo linnaosas. Palermo on San Telmoga võrreldes nagu teisel planeedil -- nagu nimigi ütleb, on tegemist suuresti Itaalia mõjutustega piirkonnaga, millest praeguseks on saanud Buenos Airese jõukama keskklassi ja välismaalaste lemmikelukoht, mida iseloomustavad vaiksed tänavad ja erinevate söögi- ja joogikohtade rohkus. Juan esindab tänapäevast mobiilset eliiti -- sündinud Kolumbias, elanud pikalt Tšiilis, hetkel töötades Argentinas, kuid järgmisest aastast kolimas hoopis Hollandisse. Mis seal salata, välismaalase jaoks, kelle jaoks Argentina on endiselt suhteliselt odav, ning kes ei ole isiklikult sõltuv siinsest kapriissest ja ettearvamatust poliitikast, on Buenos Aires suurepärane elukoht. Nagu Juan ise ütleb, võrreldavat elustandardit on raske mujalt leida. Natuke saime seda elustandardit isegi maitsta, veetes terve rammestavalt palava päeva Juani korteri terrassil niisama vedeledes ja ennast (siiski kõigest täispuhutavas) basseinis kastes ning sellega oma San Telmo väsimust veidi välja puhates.

Viimase päeva veetsime kohalike elanike ühepäeva-väljasõidu lemmikkohas, Paraná jõe suudmes asuvas väikelinnas El Tigre. Jõe deltas on sadu imepisikesi ainult veesõidukiga ligipääsetavaid väikesaari, enamus millest olid asustatud majadega alates tagasihoidlikust suvilast kuni suurte villade ja hoolikalt säilitatud kultuurimälestisteni.

Mis veel Buenos Airesest meelde jäi?

Ühistranspordi kasutamisel võib kohata mõningaid üllatusi nagu samanimelised, kuid erinevates kohtades asuvad ja teineteisega mitte ühendatud raudteejaamad, ning metroojaamad, kus pole võimalik peale sisenemist suunda vahetada. Samuti ei töötanud ükski nähtud piletimüügiautomaat, ning avatud piletimüügikassat võis samuti kohata vaid suuremates jaamades. Kuid keskmiselt alla 1,20 peeso (3,60 kr) jääva piletihinna eest on kvaliteeti ja valikut piisavalt, ning kuna piletikontrolliga meil tegemist ei tulnud teha, on kogemused siiski pigem meeldivad.

Festivod ehk riiklikud pühad võivad lisaks iga-aastastele ja ette teada päevadele esineda täiesti ettearvamatutel päevadel. Nendel päevadel peatub praktiliselt igasugune äritegevus, kaasa arvatud silma järgi u. 90% restoranide oma. Juani sõnul antakse selliseid ad hoc puhkepäevi valitsuse poolt kuni 2 korda kuus.

Üllatuseks oli see, kui turvaline ja normaalne kogu linn tundus. Omades teatud eelarvamusi Ladina-Ameerika suurlinnade kohta, mida kevadine põgus visiit Guatemala Citysse igatahes ümber ei lükanud, oli raske harjuda sellega, et iga panga ja nätsuputka ees ei passinudki sünge pilgu ja pumppüssiga turvameest, näpp päästikul. Isegi tavapolitseid oli näha minimaalselt, ning Juani sõnul veedab tema tänaval patrulliv politseinik enamuse aja päevast kohaliku lihakaupmehega lobisedes. Loomulikult ei ole meil illusioone sellest, nagu elakski kogu Bs As elanikkond sellistes tingimustes, ning kindlasti polnud rongiaknast nähtud Retiro jaama tagune võigas slumm ainus sellesarnane, kuid siiski oli kogu nähtud linn (ja mitte ainult kesklinn, vaid ka metroo lõpp-peatusi ümbritsevad linnaosad) võrratult kenam ja pealtnäha turvalisem kui me oleks osanud kodus ette kujutada.

Toit on Argentinas muidugi legendaarselt hea ja kuigi restoranis käimine meie eelarvesse ei mahu, ei pidanud me võimalikuks Buenos Airesest lahkuda ilma kuulsat Argentina asadot (grilli) proovimata. Argentina veiseliha kuulsus tuleneb tingimustest, milles lihaveiseid kasvatatakse -- täna maa suurusele ja karjakasvatuseks ideaalsete pampade (rohumaade) rohkusele kasvatatakse suurem osa Argentina lihakarjast endiselt vabas looduses. Sellega välditakse tööstusliku lihatootmisega kaasnevaid kõrvalnähte nagu jõusöödast ja vähesest liikumisest tingitud rasvumine, ning vajadus kitsastest elutingimustest soodustatud haiguste leviku vältimiseks loomi vaktsiinide ja antibiootikumidega süstida. Isegi kui tegemist oli mõningase enesepettusega, ei olnud raske endale ette kujutada, et see loom, kes 400-grammise jugoso (medium-rare) steigina meie söögilauale saabus, oli elanud õnneliku elu.

Nende ridade kirjutamise ajal oleme juba Tulemaal Ushuaias. Loodetavasti saame sellest juba peatselt kirjutada.

Mulle on alati laupäevad meeldinud. Vedeled voodis, sööd hommikust, loed raamatut, vedeled voodis. Paistab, et laupäevad on sarnased kõikjal, kuhu lähed. Ka Buenos Aireses. Kui eelmistel päevadel oleme proovinud olla aktiivsed ja selles vähem või rohkem õnnestunud, siis täna tundub, on puhkepäev.

Nüüd aga lähemalt sellest, kuidas me siia lõunapoolkerale jõudsime.

Esmalt tahaks mina tänada Eriku ema, kes meie jaoks viimasel päeval suurepärase lõuna valmistas. Jõulutoitu polegi novembris varem söönud, kuid maitses väga hästi sellegipoolest. Kõht täis, kallite sugulastega kallistused vahetatud, oli aeg asuda teele Londoni suunas. Kahjuks ei olnud meil võimalik linnas ringi uidata (mina näiteks külastasin Londonit viimati üle 10 aasta tagasi ja oleksin linnatuurist väga huvitatud olnud), kuid see-eest saime koos olla Heleniga ning suured tänud talle meile öömaja pakkumast. Olles veendunud, et Helen seal kaugel suures linnas hästi elab, võisime rahuliku südamega Los Angelese lennule minna. Siinkohal nõuanne metrooga kesklinnast Heathrow lennujaama suundujatele - pileti hind on tõesti vaid 4,5 naela, kuid aega võtab see matk omajagu, eriti kui see ette võtta esmaspäeva hommikul nii kella 8 ajal (meil kulus nii 2 h).

Los Angeles kuulub meie reisikavasse lausa kahel korral ning seda kahel põhjusel. Esmalt seetõttu, et meie muidu väga heasse ümbermaailmapiletisse ei saanud kuidagi Lõuna-Ameerikat liita, kuid Los Angelest sai ning teisalt seetõttu, et minu kallis õde arvas, et minu sünnipäeva tähistamine jaanuaris võiks justnimelt toimuda tema juures San Franciscos. Miks ka mitte. Seekord oli meie peatus LAs üürike, kestes vaid ühe õhtu, kuid tore oli sellegipoolest. Praktilise poole pealt täiendasime olulisel määral oma reisivarustust (matkavarustust müüv REI pood Santa Monicas on to die for ja seal võib kohata Steve Jobs'i), sotsiaalse poole pealt oli minul suur rõõm tutvuda tädi Tiiuga ning meie suureks rõõmuks olid LAsse selleks õhtuks lennanud ka Katu ja Vladi. Kuigi olime pea 24 h magamata ja ehk mitte kõige teravamad pliiatsid, oli õhtu väga tore. Saime häid reisivihjeid Argentiina kohta ning samuti õnnestus pisut kergendada oma seljakotti, andes hoiule asju, mida ehk järgneva kahe kuu jooksul vaja ei lähe.

Peale "way too many miles and too many hours" olime lõpuks oma reisi esimeses sihtkohas - Buenos Aireses. Pean tunnistama, et mõeldes Argentiinale, pole ma kunagi õhanud Buenos Airesest, vaid pigem Tulemaast, kuid mis seal salata, mida päev edasi, seda toredamaks linn muutub. Buenos Aireses elab kokku nii 10 miljonit inimest ja esimestel päevadel tundus mulle, et nad kõik on tulnud tänavatele meid tervitama ja kellel vähegi võimalik, olid seda teinud koos oma sõiduvahendiga. Liikluse tihedus ja sellest tulenev õhusaaste on päris ehmatav. Kõige laiemal tänaval - Avenida 9 de Julio (mis sai oma nime Argentiina iseseisvuspäeva järgi) on 7 sõidurida mõlemas suunas ning laiuseks on sellel lausa 110 meetrit.

Oleme siin veetnud nüüd pea 4 päeva ja suurema osa ajast oleme linnas ringi jalutanud. Mulle meenutab BA samaaegselt nii Pariisi, minu üht lemmikut Madriidi ja samas ka New Yorki. Ju BA on oma elanike ja nende esivanemate nägu, kelleks on suures enamuses eurooplased - hispaanlased, itaallased, prantslased, sakslased ja paljud teised. Just täna ütles siin juba teist aastat elav kolumbialane Juan, et talle tundub, et argentiinlaste hispaania keeles on mõjutusi itaalia keelest, eelkõige kõne kiiruse osas. Kahjuks ise ei oska kommenteerida, kuid Erik ütleb "si".

Kuigi kogu linn on kindlasti külastamist väärt, siis siiani on mulle parima mulje jätnud Recoleta linnaosa, kus suurest linnakärast ja igal pool sõitvatest bussidest sai peituda roheliste parkide rüppe. Külastasime ka turistidele kohustuslikku Recoleta surnuaeda koos Eva Peroni hauaga.

Meie hostel asub San Telmo linnaosas, mida teatakse eelkõige kunstiinimeste ning boheemlasliku vaimu poolest ja ehk seda kinnitab juba nii 3 tundi akna taga kestev rongkäik trummipõrina, kaunite tantsivate daamide ning lehvivate hiiglaslike lippudega.

Homme kolime oma asjadega Juani ja tema majakaaslase juurde Palermosse. Juttude järgi pidi just see BA mõnusaim koht olema. Nii sellest kui mahlastest steikidest ja maitsvast jäätisest juba järgmisel korral.