Australia

Nagu mainitud, olid meil Alice Springsi jaoks suured plaanid ja mitte just väga originaalselt tähendas see jälle ühte pikemat matka. Alice Springsist läänes asub tuntud matkarada Larapinta Trail, mida paljud peavad Austraalia parimaks. Kuid isegi need, kes ei pea, tunnistavad tema unikaalsust nii maastiku kui keskkonna osas.

Olles kuuepäevase Overlandiga edukalt hakkama saanud, otsisime veelgi suuremat väljakutset, ning pikk matk pakkus ka hea võimaluse oma nukras seisus eelarvet veidi ravida. Larapinta Traili kogupikkuseks on 223km ja soovitatav aeg selle läbimiseks 20 päeva ringis. Rada täispikkuses läbi teha tundus meie jaoks siiski liiga ambitsioonikas ja nii valisimegi endale "kõigest" 140km pikkuse lõigu, mille lootsime läbida kümne päevaga.

Larapinta Trail läheb praktiliselt sirgelt Alice Springsist läände, ning see on ka "õige" läbimise suund -- alustatakse linnast ja organiseeritakse endale enne lahkumist transport lõpp-punktist tagasi Alice Springsi. Meile selline variant mitmel põhjusel ei meeldinud. Esiteks, nii pikale matkale ei võeta kogu toitu korraga kaasa, vaid viiakse osa sellest vahepeatustesse loomakindlas kastis ennast ootama. See, kes läbib raja idast läände, peab maksma transpordifirmale kõigepealt toidukastide kohaletoimetamise eest, ning seejärel enda lõpust tagasitoomise eest. Ja transpordihinnad on mõne üksiku firma poolt kontrollitavale nishiärile sobivalt "päris kopsakad". Teiseks, mõte sellest, et peab täpselt kokkulepitud ajaks jõudma lõpp-punkti ja lootma, et keegi sind siis peale korjab, ei tekitanud meis just vaimustust. Kogu rada kulgeb kõledas inimvaenulikus kõrbes ja sellest mõtlemine, kuidas võime saabuda lõppu, surmväsinuna ja toit otsas, ning mitte seal kedagi ennast ootamas leida, ei tekitanud erilist kindlust.

Nii otsustasimegi läbida raja "vales" suunas, läänest itta. Kast viimase nelja päeva toiduga jäi meid umbes raja keskpaigas asuvasse Standley Chasmi ootama ning buss viis meid edasi meie alguspunktiks olnud Serpentine Gorge'i. Saime hea perspektiivi erinevate liikumisviiside kiirustest: buss Standley Chasmist Serpentine Gorge'i - 15 minutit. Sealt jala tagasi Standley Chasmi - 6 päeva.

Kuigi meil ei olnud kahtlusi selle suhtes, et me 140 kilomeetrit suudame maha käia, oli Larapinta eelmistest matkadest märgatavalt raskem. Infrastruktuur sellel rajal on täiesti minimaalne, koosnedes põhimõtteliselt infotahvlist ja joogivee paagist iga ühe-kahe päevateekonna tagant. Rajal on täiesti asendamatu kaart, kus on märgitud kõik püsivad ja ajutised veevõtu kohad -- ning kuna tegemist on kõrbega, pole neid just ülearu palju ja enamus vastab pigem kirjeldusele "mudane lomp" kui "selge mägioja". Kuna rada on pikk ja raske, on inimesi, kes seal pikemaid matku teevad, päris vähe. Meie kohtasime oma kümne päeva jooksul kokku umbes kümmetkonda kaasmatkajat, ja nendestki neli olid üks austraallaste grupp, kes meiega samal päeval (kuid erinevast kohast) alustas ja kellele me lõpuks järele jõudsime.

Mobiililevi rajal praktiliselt ei ole. Erandiks on mõned kõrgemad mäetipud ja paarkümmend Alice Springsile kõige lähemat kilomeetrit. Sellistes tingimustes võib isegi väike ebaõnn nagu äranikastatud jalg muutuda tõeliseks hädaolukorraks. Rajal oli lõik, kus meil kulus ühe veevõtu koha juurest teiseni jõudmiseks ligi 30 tundi. Pole just hea koht, kus vigastada või näiteks mao käest hammustada saada -- päeval on üle 30 kraadi sooja, öösel jääkülm, lähim vesi isegi tervele inimesele päevateekonna kaugusel, mobiililevi pole ja lootus teist inimest rajal kohata minimaalne.

Selliste juhtumite puhuks on mõistlik sellistes isoleeritud piirkondades kanda kaasas nn. PLB-d ehk personaalset hädaabi raadiolokaatorit. Selle abil saadetud hädakutse jõuab päästeteenistuseni satelliitvõrgu vahendusel ja mobiilivõrgust sõltumatult. Meie otsustasime omavahel, et lisaks eelnevalt kirjeldatud surmtõsistele situatsioonidele kaalume me oma PLB-l (aktiveerimiseks) antenni püstiajamist veel, kui:

- hiired meie telgi ära söövad;
- me kaotame ära või teeme märjaks oma soolatoosi ja oleme sunnitud üheksa hommikut ilma soolata kaerahelbeputru sööma;
- (viimastel päevadel) satume veel ühele kuivanud jõepõhjas kulgevale rajalõigule.

Kuigi "kõrb" iseloomustab Larapinta raja piirkonda kõige paremini, ei vasta tegelikkus siiski nendele piltidele, mis selle sõna peale esimesena silme ette tulevad. Rada kulgeb West MacDonnell range'i mäeahelikus ja selle ümber, läbides rohumaid, kaljuseid jõeorge, kiviseid või liivaseid kuivanud jõepõhju, ning loomulikult lõputult mäekurusid, -külgi ja ahelike tippe. Kuna see aasta on seal erakordselt palju sadanud, on kogu piirkond ebatavaliselt roheline ja lopsakas -- niipalju, kui kohalikud rääkisid, oli kogu see maastik, mis meile paistis roheline, eelnevatel aastatel olnud punane ja elutu.

Kõrbes matkamine on heaks meeldetuletuseks selle kohta, kui teretulnud inimene tegelikult metsikus looduses on. Võib omada romantilisi kujutluspilte sellest, kuidas loodus on sõbralik ja sinna saabudes ootab sind mahe linnulaul ning lilled ulatavad tervituseks klaasi jaheda nektariga. Tegelikkuses võetakse sind vastu nagu vihatud okupanti, kellega keegi otsesesse konflikti sattuda ei taha, kuid igaüks teeb kõik mis suudab, et su elu maksimaalselt ebamugavaks teha. Nii tõmbab iga kõrbetaim sul salaja zhiletiteraga üle säärte või poetab märkamatult soki sisse üliteravate okastega mikrokaktuse. Ja jaheda nektari asemel pead olema õnnelik, kui selles sogases veeaugus, kust sa oma joogivett võtad, ei siba ringi putukate vastseid ja ei hulbi surnud kalu.

Sajad kärbsed sumisevad päeval su pea ümber ja proovivad ronida suhu, silma, kõrva. Kui päike loojub, kaovad kärbsed ja ilmuvad välja hiired. Ning hiiri on sellel aastal Kesk-Austraalias nii palju, et seda on raske kirjeldadagi otsimata paralleele mõnest odavast Hollywoodi õudukast või piibliloost vana Egiptuse katkudest. Kõige hullem hiirteuputus tabas meid esimesel õhtul ja oli sellevõrra šokeerivam. Helpisime parasjagu päikeseloojangu ajal oma pastat, kui kogu meid ümbritsev plats ärkas ellu. Alguses jooksis mööda mõni üksik hiir. Seejärel oli neid korraga näha juba mitu. Ning lõpuks kihas neid meie ümber ja meie kämpinguplatsi söögilaua all loendamatu hulk. Ma ei liialda kui ütlen, et söögilaua all võis korraga olla oma kolmkümmend hiirt. Nad jooksid üle meie paljaste varvaste ja proovisid mööda jalgu üles ronida. Neid oli igasuguseid -- pisikesi, suuri, ümmargusi, pikergusi, jooksmas ja känguru moodi hüppamas (Austraalia ikkagi!). Ning sõu jätkus, kui olime telki pugenud -- nad krabistasid telgi seina taga ja sibasid üle meie (läbipaistvast sääsevõrgust) telgi siseosa.

Overlandi ühes hütis olime logiraamatust lugenud, kuidas mõned matkajad olid sattunud rottide ohvriks, kes olid toitu otsides närinud ribadeks nende telgi ja seljakotid. Loomulikult muretsesime ka meie oma telgi pärast ja esimene öö möödus närvitsedes ja aeg-ajalt mõnda eriti nahhaalselt krabistavat tegelast läbi telgiriide jagatud obadustega minema peletades. Isegi suuremat hiirtehirmu omamata ei tundunud mõte sellest, et nad meie telgi katki närivad ja seejärel üle meie nägude jooksma hakkavad, just meeldiv.

Aga selgus, et hiired ei ole siiski nii kavalad ja/või nahhaalsed kui rotid ja katset meie telki sisse pääseda ei teinud nad ei sellel ega ühelgi järgneval ööl. Hiirteteema oli muidugi põhiliseks jutuaineks ka kaasmatkajatega vesteldes, ning kõik rääkisid sama -- hiiri on lõputul hulgal, kuid telki polnud nad kellelgi proovinud pääseda. Ajapikku harjusime selle paiga omapäraga ja saime isegi enam-vähem rahulikult magada. Hiirte poolt põhjustatud kahju piirduski lõpuks sellega, et nad panid nahka poole meie arvates kättepääsmatusse kohta pandud nõudepesemise svammist.

Kuid muidugi polnud meie matka kõige suuremateks muljeteks keskkonna ekstreemsused. Larapinta trail läbis mitut tüüpi unikaalseid maastikke, mis tihti pakkusid omajagu raskusi nende läbimisel, kuid samas ka ainulaadseid kogemusi. Suur osa rajas kulges järskude seintega mäekurus, mille põhjas lookles kohati sügavam, kohati madalam jõgi. Aeg-ajalt muutus jõekallas ühel või teisel pool püstloodseks kaljuseinaks, nõudes kuiva jalaga edasipääsemiseks lõputut siksakitamist üle vee või turnimist läbi kaljulõhede. Nii mõnegi sellise mäekuru põhja kattis kõrbe kohta väga ebatavaline ja rohkem vihmametsa sobiv taimestik -- suured sõnajalad, palmlehiktaimed ja teised iidvanad liigid. MacDonnell range'i jõeorud on oma 350 miljoni aasta vanusega ühed planeedi vanimad, ning seal ringijalutades tekkis paras kadunud maailma avastamise tunne küll. Ning ega see väge põhjendamata polnudki -- samasid radu on enne läbinud ehk kõigest mõned tuhanded inimesed. Maal polegi väga palju kohti alles jäänud, kuhu inimese jalg oleks nii harva astunud.

Matka üheks kõrgpunktiks, nii otseses kui metafoorilises tähenduses, oli tõus ühe piirkonna kõrgeima mäe, Brinkley Bluffi, tippu, kus veetsime ka ühe öö. Sinna ronimine tähendas 700 järsku tõusumeetrit, mille muutis veelgi raskemaks tõsiasi, et ei tipus ega selle läheduses ei leidunud joogivett, mis tuli meil kõik, kaasa arvatud järgmise päeva vajadusteks, kaugelt kaasa tassida. Brinkley Bluffil ööbimine on võimalik ainult väga ilusa ilmaga, mis meie õnneks oli sellel õhtul olemas. 360 kraadi raadiuses ümberringi avanev vaade, igal pool kõrged mäeahelikud ja lõputud tumerohelised orud, Alice Springsi tuled pimedas praktiliselt silmapiiril kumamas -- see oli tõeline maailma tipus olemise tunne. Ja siis veel kirgas Austraalia päikeseloojang, selge kuupaisteta öö tähtede all ja sama vapustav päikesetõus.

Vahepeal saime turnida mööda mäeahelikke nagu tabava nimega Razorback Ridge ja lõputult kõmpida kuivades ja teinekord poolkuivades jõesängides, mis kohati järskude astetena kunagi voolanud koskede kohtadest alla või üles viisid. Tundus uskumatu, et sellisel maastikul on üldse võimalik liikuda, kuid mingi tee leidus siiski alati. Need jõesängid olid psüühiliselt tihti päris rasked -- ebamugavad ümmargused kivid jalge all, vesi või puuoksad mis tihti tee tõkestavad ja sunnivad okastraadina teravate kaldataimede vahel sumama. Ning raske päeva lõpetuseks mõnikord viimasel kilomeetril veel mõni ootamatu järsk tõus või liivane jõepõhi.

Larapintal oli omajagu ametlikke kämpingukohti, ning lisaks veel mõned kaardile märgitud kämpimiseks sobivad platsid. Nii mõnigi öö kämpisimegi täiesti üksinda mõnel väikesel siledamal platsil kusagil mäekurus või jõepõhjas. Infotahvlid lubasid, et seal rajal ootab meid "A powerful sense of isolation". Ja selle saime küll täiega kätte.

Lõunapoolkeral on nüüd saabumas juba korralik talv ja kuigi päike on endiselt väga kuum, on õhk muutumas juba õige külmaks. Viimastel hommikutel üles ärgates oli ikka õite brr-külm ja ühel hommikul oli telk kaetud väljast korraliku jääkihiga. Päris suur kontrast võrreldes pärastlõunase päikese lämbe leiliga.

Lõpuks pidasid ka meie vanad kered need kümme päeva ja 140 kilomeetrit päris rahuldavalt vastu -- põlved valutama ei hakanud ja jalgu ka liiga villi ei hõõrunud. Ainukese asjana olen mina, nagu Eve ütleb, nüüd nagu üks pulk kahe peenikese kepi otsas, ning seetõttu olen ametlikult pandud nuuma peale ja pean igat õhtusööki veel täiendama mõne kaloririkka kräpptoiduga nagu kartulikrõpsud või küpsised. Kuid sellest (ja hiirtest, kärbestest ja kurjadest taimedest) hoolimata oleme me nii endaga kui matkaga üliväga rahul. Tegemist oli kogemusega, mida on võimalik just sellisel kujul saada ainult Kesk-Austraalias, ning oleme väga õnnelikud et me siin olime ja saime seda kogeda.

Peale Fraserit liikusime jõudsalt mööda idarannikut edasi. Järgmisena oli meil plaanis väike laevasõit kuulsas Whitsunday saarestikus. Olime selle broneerinud koos oma Fraseri autorendiga praktiliselt pimesi ja ei teadnud, mida oodata. Laevasid oli väga erinevaid ning nende puhtus, mugavused ja meeskonna ja reisiseltskonna iseloom väga erinevad. Meie valitud laev oli hiljuti renoveeritud vana purjekas, ja reisiseltskond õnneks meiesuguste vanade inimeste jaoks mitte liiga peolembeline. Ning, mis põhiline, igasuguste laevade suurima nuhtluse, bedbug'ide pärast me ei pidanud kannatama.

Veidikene pidime küll "kannatama", kui sellist sõna saab kasutada, pilvise ilma pärast. See kruiis oli meie jaoks ainukeseks võimaluseks veidikegi näha osa suurest korallrahust. Käisime seal nii snorgeldamas kui sukeldumas, nägime tuhande eri kuju ja värviga koralli ja patsutasime sõbralikku kuid veidi torssis vana hiigelkala Elvist. Kuid nähes seda, kuidas kogu korall kirgastes värvides särama lõi, kui kasvõi üks päikesekiir talle peale langes, saime aru, et kõige fantastilisemast showst olime seekord ilma poolt ilma jäetud.

Teine suur vaatamisväärsus, mis kogu oma ilu pilvise ilmaga välja ei näita, on kuulus Whitehaveni rand. Sealne liiv on puhtaim maailmas ja selle eest tuleb tänada merepõhjas olevat 190 meetri sügavust auku, mis koos tõusude ja mõõnadega tekitab hiiglasliku pesumasina, mis on sajandite jooksul pesnud liivast välja kõik ebapuhtused, mille tulemusena jääb alles 98% puhas kvartsliiv (võrdluseks -- niigi kristallpuhta liivaga Fraser Islandil on liiva puhtuseks kõigest 70%). Üks huvitav faktoid Whitehaveni liiva kohta on see, et seda on kasutatud Hubble'i kosmoseteleskoobi peegli valmistamisel. Kahjuks pole selle kohta käepärast ühtegi päris usaldusväärset allikat ja seetõttu ei oskagi täpsustada, kas seda kasutati peegli enda juures, või selle lihvimisel. Üks on kindel, liiv on väga puhas, nagu ka meri, milles ujuvaid raikalu võib imetleda nagu nad oleksid nad akvaariumis.

Peagi olidki meie viis nädalat idarannikul peaaegu märkamatult läbi saanud ja pidime oma koduseks saanud camperi ära andma. Oli kurb, kuid samas olime ka põnevil, kuna järgmisena oli meil plaanis ilus ja tsiviliseeritud rannik maha jätta ja minna kaema seda osa Austraaliast, mis selle kontinendi eriliseks teeb.

Nimelt plaanisime sõita praktiliselt Austraalia keskosas asuvasse Alice Springsi, ning selleks olime hea õnne läbi saanud sõiduki, mille peale iga austraallane oleks ilmselt heakskiitvalt noogutanud -- selleks oli jõriseva V8 mootoriga hiiglaslik Toyota Land Cruiser, mille katus kavala mehhanismi toel ööbimiseks üles tõusis, ning mille kokku 180 liitrit kütusepaake garanteerisid, et isegi hõredalt asustatud piirkondades ei pidanud ootamatut teelejäämist kartma.

See, millistel tingimustel see suur ja kallis auto meie omaks sai, lööks vist isegi teleturu müügimeestel suu kinni. Rendihind oli kõigest 5 dollarit päevas, kuid see polnud veel kõik! Lisaks kompenseeris rendifirma meile 300 dollari eest kütust, nii et see tripp osutus meie jaoks kaugelt kõige odavamaks viisiks Alice Springsi jõuda. Siiski polnud tegemist autorendifirmade uue kampaaniaga Austraalia kõrgest elukallidusest traumeeritud backpackerite eelarve ja psüühika ravimiseks. Seda tüüpi rendivõimalused tekivad, kui keegi teine on auto rentinud ühest linnast ja tagastanud teise, ning rendifirma tahab seda võimalikult kiiresti ja minimaalsete kuludega tagasi saada. Meie passisime neid transfereid tükk aega, kuni lõpuks näkkas ja kiire reageerimisega saime just meie jaoks sobival ajal saadaval olnud autole käpa peale pandud.

Nii keerasimegi Cairnsist 300 kilomeetrit lõuna pool Townsville'i linnas nina lääne poole ja hakkasime mõõtma neid 2100 kilomeetrit, mis meid Alice Springsist lahutasid, ning tutvuma selle osaga maailmast, mis tuntud nime all "outback". See tripp osutus arvatust huvitavamaks -- kuigi, nagu me arvasime, on Austraalia keskosa küllaltki tühi, on ta tühi päris unikaalsel ja põneval moel.

Esimeseks üllatuseks osutus tõsiasi, et tegemist ei ole sugugi ühetaolise punase kõrbega. Kuigi keskmiselt on see piirkond väga kuiv, sajab teinekord ka vihma, ning siis juba mitme aasta jagu korraga. Teel sattusime ühe jõe ääres peale postile, kus olid märgitud erinevate aastate veetasemed. 2009. aastal näiteks (mis ei olnud isegi rekordiline) oli veetase tõusnud peaaegu 21 meetrit üle tavalise taseme... Hea, et seal ei paistnud kedagi elavat, muidu oleks neil vist tulnud rohkem kui ainult rikutud põranda pärast muretseda.

Vihma on sadanud päris palju ka sellel aastal ja taimestik on seetõttu päris tihe. Paarisaja kilomeetri ulatuses rannikust on maastik isegi päris metsane, seejärel puud hõrenevad ja sisemaa poole liikudes asenduvad põõsastikuga, mis kuivemates paikades läheb üle madalaks preeriaks. Maastikku ilmestavad tuhanded termiidipesad, mis veidrate teravikena maa seest välja kerkivad.

Inimasustus on selles piirkonnas muidugi hõre. Enamus linnasid pole palju enamat kui bensiinijaama ümber ehitatud väike majade grupp. Iga linnakese kohustuslikuks atribuudiks muidugi on kuivast maapinnast väsimatult vett pumpav tuulik.

Kõige erilisem aeg outbackis jääb päikeseloojangu ja tõusu vahele. Ei teagi, mis see on, kas lihtsalt tühjus, või mingi atmosfäärinähtus, mis päikeseloojangud ja tõusud eriliselt kirkaks värvib, kuid sellist vaatepilti pole me küll kusagil enne kohanud. Ning muidugi öine taevas, oma põhjapoolkera elanikele harjumatute tähtkujudega, eriti paljude ja eriti kirkalt säravate tähtedega.

Päeval valitseb samas kõikehaarav eraldatuse ja kauguse tunne. Noolsirgelt horisondini jooksev asfaldilint, õrnas tuules sahisev kuiv hein, vaikselt kääksuv tuulik. Outbackis tundub nii tähtsusetu, et kusagil on olemas liiklusummikud, majanduskriis ja Pipi Pikksukale pinnuks silmas olnud kommunaalmaksud.

Nii mõnedki looduslikud vormid sellel teel sobiks rohkem Marsile kui Maale. Punase veega järved. Hiiglaslike graniitkuulide hunnikud. Aga võib kohata ka inimesi, kes ehk tunneks ennast paremini mõnel teisel planeedil. Üks selline sõbralik mees elas oma vana autoloksu ja suure telgiga ühes meie ööbimiseks valitud kämpimisalas.

Lõpuks jõudsimegi oma kauaoodatud oaasi keset kõrbet, Alice Springsi. Siin on meil päris suured plaanid, aga sellest juba varsti.

Queenslandi rannikul asuv Fraser Island on seda piirkonda külastavale turistile üks kohustuslikest vaatamisväärsustest. See 120km pikkune ja keskmiselt umbes 25km laiune saar koosneb täielikult liivast, olles sellega maailma suurimaks teadaolevaks liivasaareks.

Kuigi Fraserile pääseb autopraamiga päris lihtsalt, ei tähenda see, et võib oma tavalise camper-bussiga laevalt maha sõita ja rahulikult ringi kruiisima hakata. Nagu juba mainitud, koosneb kogu saar liivast, ning teedki ei ole mingist muust materjalist tehtud. Ning kuigi saare suurimaks "teeks" on 120 kilomeetri pikkune idapoolne rand, mida tõus ja mõõn iga päev siluvad ja millel sõitmine ei valmistaks enamikele sõiduautodele suuremat probleemi, tuleb sinna pääsemiseks läbida minimaalselt 20km saare keskosa läbivat teed, mis koosneb lõpmata sügavast ja kõike muud kui tasasest liivast. Fraserile madala põhjaga sõidukiga asja ei ole ja mingisugune nelikvedu on samuti kohustuslik.

See jätab saarele pääsemiseks laias laastus kolm võimalust. Esimene ja kõige mugavam on minna suure, meetrikõrguse kliirensiga neljarattaveolise bussiga. Tavaliselt kestavad sellised matkad ühe kuni kaks päeva ja võtavad selle jooksul kiires tempos läbi enamuse saare vaatamisväärsustest. Alternatiivselt võib minna saarele nn "tag-along" tuuriga, kus inimesed jaotatakse kaheksakaupa suurtesse landcruiseritesse ning viiakse giidi juhitud auto sabas enamusse huvitavatesse kohtadesse, ööbides kämpingutes. Kolmas variant on rentida sõiduk ja proovida ise hakkama saada. Pärast pikka kaalutlemist otsustasime lõpuks viimase variandi kasuks, olgugi et see kõige kallima valikuna meie niigi kärisevale eelarvele just kasuks ei tulnud. Kuid kui kolmepäevase tuuri eest oleks kahe peale 600 dollarit (mis oleks olnud tüüpilise tag-along tuuri hind) tulnud niikuinii kulutada, tundus 100 dollarit lisakulu odava hinnana, kui selle eest oli garanteeritud nii täielik minemise ja tulemise vabadus kui ka reisiseltskonna kvaliteet.

Nii ootaski meid meie reisipäeva hommikul ees väike valge mänguauto nimega Suzuki Jimny, mis esimesel silmapilgul ei tundunud kohaliku bussi rattastki suuremana. Kuid mida rohkem me temaga sõitsime, seda enam tema võimekus väga rasketes tingimustes meile muljet avaldas. Praam viis meid saarele, ning peale paarisadat meetrit kergendust ("oh, see pole ju hullem kui tavaline Eesti kruusatee") algas tõeline Fraseri tee -- sügav pehme liiv, peaaegu põlvekõrgune liivavall kahe roopa vahel, ootamatud meetrisügavused lohud, järsud puujuurikad jne. Kuid meie mängu-Suzuki ei jäänud kordagi hätta ja labidat, mille ma viimasel hetkel murelikuna meile kaasa olin kaubelnud, meil kordagi vaja ei läinud. See muidugi ei tähendanud, et sõit oleks kulgenud vile huulil ja käsivars aknast väljas -- keskmine kiirus oli ehk kusagil 15 km/h, võimelda tuli pidevalt ja seejuures väriseda, et mõni nendest hiiglaslikest bussidest, mis meist rannal korduvalt pudrukuulina mööda tuiskasid, meile metsas kitsal mäkketõusul samasuguse uhhaaga vastu ei lenda.

Kuigi Fraser Island koosneb täielikult liivast, on ta kaetud tiheda metsaga -- keskosas eukalüptide ja äärtel mangroovidega. Saare idaserva moodustab 120 kilomeetri pikkune valge ja sile liivarand, mis on ka saare suurimaks "maanteeks". Kuigi rand pakub kuhjaga silmailu, leidub vähe neid, kes julgevad seal vette minna -- ookeanilaine on hirmuäratavalt kõrge ja haide hambad hirmuäratavalt teravad. Kuid 120 kilomeetrine rand on ainult üks unikaalne vaatamisväärsus. Fraseril on mõned planeedi kõige ilusamad järved, nagu Lake Birrabeen ja Lake MacKenzie, sügavsinise vee ja lumivalgete liivaste kallastega. Saare algupärased aborigeenidest elanikud usuvad, et nende järvede mineraalirikas vesi pikendab eluiga.

Lisaks leidub Fraseril, nagu oodata võib, lõpmatuid liivadüüne, värvilisi liivakivikaljusid ja ohtralt laevavrakke, millest kõige tuntum ja pildistatum on kahtlemata praktiliselt saare keskel idapoolsel rannal 1935-l aastal tsükloni poolt sinna uhutud SS Maheno. Fraseril leidub ka ohtralt dingosid, keda peetakse tänu saare isoleeritusele maailma tõupuhtamaiks. Oma ohutust väljanägemisest hoolimata on dingod siiski metsikud loomad ja nende kohtlemine kodu-kutsudena võib varem või hiljem lõppeda halvasti. Lähiminevikus on ohtralt näiteid, kus inimeste käest tahtlikult või hooletusest toitu saanud dingod on kaotanud oma loomupärase pelglikkuse inimeste ees ja tagajärjed on olnud kurvad -- 2001. aastal murdsid dingod maha üheksa-aastase poisi, ning ka hiljem on nad vigastanud väikseid lapsi ning karjakesi ähvardanud täiskasvanuid. Tänapäeval suhtutakse sellesse väga tõsiselt ning dingode toitmine või toidu ripakile jätmine on karmilt keelatud, ning suuremad kämpinguplatsid ja majutuskohad on ümbritsetud dingodevastaste aedade ja elektrifitseeritud traattõketega.

Fraseril on mõned kallid kuurortid ja kümmekond organiseeritud kämpingut, kuid lisaks on kämpimine lubatud ka paljudes kohtades idapoolse ranna ääres. Esimese öö meie kahest saarel veedetust veetsimegi ranna ääres, ookeanilained kohisemas, taevas säramas tuhanded tähed ja lähimad inimesed tõenäoliselt kümnete kilomeetrite kaugusel. "Robinsonielu paradiisisaarel" kõlab paraja klišeena, kuid meie kolme päeva jooksul Fraseril oli nii mõnigi hetk, kui see oleks olnud meie olukorrale vägagi täpseks iseloomustuseks.

Viimane kuu aega on möödunud kiiresti, ning olude sunnil peame piirduma ainult suhteliselt pealiskaudse kokkuvõttega.

Peale Tasmaaniat lendasime Melbourne'i, kus veetsime kokku neli päeva. Seal oli meil meeldiv võimalus kohtuda Austraalias elava eestlase Lembituga, kes saabus meid meie hosteli eest peale korjama musta "Volgaga" numbrimärgiga CCCP-1. Lembit oli sündinud Austraalias Eesti vanematele, rääkis täiesti puhast Eesti keelt, elas Melbourne'i äärelinnas koos oma hiinlannast abikaasa Julie ja väikse tütre Ingridiga, ning nagu juba oli aru saada, omas huvi vanade autode vastu ja märkimisväärset huumorimeelt. Meile võimaldas temaga kohtumine heita pilku "tavalise" austraallase ellu -- kus nad elavad, kuidas töötavad, mida vabal ajal teevad, mis on muredeks jne.

Melbournest viis 12-tunnine öine bussisõit meid Sydneysse. Seal oli meil plaanis võtta veidikeseks aeg maha, puhata ja tutvuda linnaga omas tempos. Lootsime, et õnnestub nädalaks rentida mõni odavam korter, kus saaksime ilma ühisköögis trügimata süüa teha ja kõike rahulikult võtta. See osutus raskemaks ülesandeks kui me ette kujutasime -- üürihinnad Sydneys on kallid. Väga kallid. Ja vähesed enam-vähemgi vastuvõetava hinnaga pakkumised võetakse mõne hetkega nina eest ära. Peale tunde kestnud tagajärjetuid otsinguid lõpuks näkkas ja saime endale nädalaks Põhja-Sydneys, kesklinnast umbes pooletunnise bussisõidu kaugusel väikese korterikese.

Nagu planeeritud, võtsime aja maha, puhkasime, jalutasime linna peal, tutvusime Sydney kuulsate randadega ja jõime ooperiteatri varjus latte-kohvi. Muuhulgas pidime lahendama ka oma järgmiste nädalate transpordiküsimuse -- meil oli vaja mingit sõidukit, aga millist ja kuidas? Kas sõiduauto või campervan? Osta või üürida? Valikuid oli vaja teha palju ja meie teadmised sellest, mis ees ootamas, minimaalsed. Olime naiivselt ostnud edasi-pileti Perthist, lootes oma kahe ja poole kuuga kuidagi maismaad mööda sinna jõuda. Kuid, nagu üllatuslikult välja tuli, on Austraalia õige suur. Ning kütusehinnad tänapäeval päris krõbedad. Meie Tasmaanias renditud bussi keskmine kütusekulu oli umbes 14l/100km, mis tegi kilomeetri läbimise hinnaks vanas Eesti rahas umbes 2.50. Arvutades oma järelejäänud mitte just väga pikka aega, arvestades veel ostetud sõiduki müümise ajakuluga, ning lisades sinna maismaad mööda Perthi jõudmise kulud, tundus, et häid valikuid praktiliselt polegi.

Lõpuks otsustasime, et ei hakka sõidukit ostma, vaid rendime campervani kuni Cairnsini, ning vaatame seal, mis edasi teeme. Jalutades Sydney põhilisel backpackerite autorendifirmade tänaval sattusime juhuslikult sisse ühte reisiagentuuri, kus komistasime hüperaktiivse saksa poisi Alexi otsa, kes veetis järgmise tund aega kõiki rendifirmasid läbi helistades ja neilt parimaid pakkumisi lunides. Ning pakkumised muutusidki paremaks, palju paremaks kui samadest firmades meile enne tehtud "sellest kuidagi odavamaks ei saa" hinnad. Nüüd ongi meie koduks tosina aasta vanune ja odomeetri näidu järgi kümme tiiru ümber maakera teinud Toyota buss, kus on kokku kolm istet ja magamisaset, gaasipliit, külmik ja muud mugavused. Erinevalt meie Tasmaanias renditud bussist on see nn. hi-top, ehk kõrgendatud katusega, mistõttu seal saab isegi peaaegu püsti seista ja enam-vähem mugavalt ringi liikuda. Väga mugav, kui ilm on vihmane ja pole isu nina autost välja pista.

Oma üheksa Sydney-päeva jooksul saime päris hea ülevaate selle linna elust-olust, nii kesklinnast kui suburbiatest, kuni ühistranspordi ja prügiveo korralduseni välja. Ning see elu on ikka kadestamisväärne küll. Mahe kliima, suurepärased rannad lühikese bussisõidu kaugusel (või otse ukselävel, kes jõuab sellises kohas elada), puhas, turvaline ja hästikorraldatud linn. Tõsi, Sydneys on ka probleeme, nagu ühistransport, millega kohalikud elanikud sugugi rahul pole. Kesklinnas on mõned tunnelites sõitvad rongiliinid, kuid põhiliseks transpordivahendiks on siiski bussid, ning nendega tippajal sõitmine pole ei kiire ega mugav. Bussiradasid on teedel vähe ja päris palju saab oma bussiga koos ülejäänud nelja miljoni elanikuga samas liiklusummikus istuda. Tippajal tekkisid bussipeatusesse sajakonna inimese pikkused järjekorrad, kes siiski üldjuhul väga kaua bussi peale saamist ootama ei pidanud. Ka autoliiklus pole Sydneys just mugav. Sõiduread tekivad ja kaovad täiesti kaootiliselt ning suvalisel hetkel võib keegi hakata sinu ees üritama parempööret üle kolme vastassuunavööndi sõidurea. Tõtt-öeldes on minu jaoks ainuke koht, kus liikluses sama palju stressi võib kogeda, siiamaani olnud ainult Riia.

Sydneys liitus meiega Eve ema Mare, kellega veetsime järgmised kolm nädalat, mille jooksul käisime pikkadel matkadel ja elasime pead-jalad koos oma väikeses bussis hulkurielu. Ning ta magas meiega koos telgis või bussi väikeses ülakorruse koikus, sõi sama matkatoitu ja turnis meiega koos samadel peadpööritavatel kivihunnikutel, seejuures kordagi nurisemata.

Peale Sydneyt sõitsime esimese asjana kolmeks päevaks linnast paarsada kilomeetrit läänes asuvatesse Blue Mountains'itesse. Võrreldes vaid kahe tunni tee kaugusel sumiseva suurlinnaga on see sinaka vinega kaetud metsane mäeorg nagu teine planeet. Tegime seal orus mitu matka, turnisime varisenud mäeküljel ja vingerdasime läbi suurte kivirahnude vahelt, kogesime nii lõõskavat päikesepaistet kui jääkülma paduvihma.

Veetsime meeldivad päevad ka Austraalia suurimas veinipiirkonnas Hunter Valleys, mis kubiseb viinamarjaistandustest, veinikeldritest, juustutehastest ja teistest väikestest toidutootjatest. Veinimaitsmised on üldjuhul tasuta, ning Hunter Valleys on võimalusi sellega tegeleda rohkem kui isegi eestlase maks välja kannataks. Austraalia veinid, mida meie Eestis oleme väga harva ostnud (ei teagi miks, võib-olla tahtmatusest keeratava korgiga veini eest päris kallist hinda maksta) on tõeliselt head ja tutvusime mõne meie jaoks tundmatu viinamarjasordiga nagu Semillon ja Verdelho.

Kuna Mare tagasisõit oli planeeritud Brisbane'ist, oli aeg tõsisemalt sõiduga tegelema hakata, ning järgnevatel päevadel viis tee meid põhja suunas. Teel jäi meile ette lõputu hulk randu, mis olid üks teisest ilusam ja tihti väga privaatsed. Nimed nagu seven-mile beach, nine-mile beach jne annavad hästi edasi, kui suured need rannad olid, kuid nende ilu on päris raske isegi fotoga illustreerida.

Peaegi jõudsime New South Walesi provintsi põhjatippu, kuulsasse hipi- ja surfilinna Byron Baysse. Seal pidime Marega hüvasti jätma -- koos veedetud kolm nädalat olid möödunud peaaegu märkamatult. Lähenemas olid ka lihavõttepühad, mis sellel aastal tähendasid Austraalias viite järjestikust vaba päeva -- nimelt langesid lihavõtted kokku teise riigipüha Anzac Day-ga, ning Austraalias saab kõik puhkepäevad alati kätte -- kui mõni püha langeb puhkepäevale või kokku teise pühaga, muutuvad järgmised tööpäevad automaatselt puhkepäevadeks. Turistide nagu meie jaoks tähendavad pikad pühad alati suurt nuhtlust -- hinnad tõusevad ja kõige pärast tuleb konkureerida rahakate siseturistidega.

Nii osutus meie jaoks väga mugavaks, et järgmisena oli meil plaan külastada minu sugulasi Matit ja Joaniet, kes elavad Brisbane'i lähedal väikeses Stanthorpe linnas. Tegemist oli kohaga, millest me ei olnud enne midagi kuulnud ega isegi viitsinud seda kaardi pealt üles otsida. Nii osutuski meile suureks üllatuseks, et Austraalia selles piirkonnas on päris kõrged mäed, ning Stanthorpe asubki umbes 800 meetri kõrgusel platool, mistõttu on seal aastaringselt päikeselisest Brisbane'ist oluliselt erinev kliima, kus temperatuurid talvel langevad tihti miinuskraadidesse ja lumigi pole haruldane.

Stanthorpe osutus üllatuslikult oluliseks viinamarja- ja põllumajanduspiirkonnaks, ning linna ümber on kümneid väikeseid veinikeldreid, viljapuufarme, juustutootjaid ja lambakasvatajaid. Mati ja Joanie sõbrad Clive ja Margaret peavad seal hiiglaslikku, 4000-hektarilist lambafarmi, mille toodetud vill on korduvalt võitnud mitmeid prestiižseid võistlusi. Veetsime nendega pika õhtupooliku ja õppisime lambakasvatusest nii mõndagi, alates lammaste riietamisest villa kaitsmiseks kuni pügamiseni ja villa sorteerimiseni. Sõitsime päikeseloojangul pikapikastis mööda seda lõputult suurt farmi ja tundsime, et see ongi tõeline Austraalia.

Tõelises Austraalias ei pea sina kängurut otsima, sest känguru tuleb ise sinu juurde. Nii ka Stanthorpes, kus päikeseloojangul ilmusid linnakese golfiväljakule paarkümmend kängurut, kes ei lasknud ennast golfijatest suuremat segada. Üks suuruse järgi otsustades juba parajas tiinekaeas kängurulaps ehmatas meie lähenemisest nii, et hüppas pea ees ema kukrusse ja jäigi sinna, jalad naljakalt välja tolgendamas. Kängurud ja golfimängijad on õppinud teineteisega koos eksisteerima, kuigi aeg-ajalt võib juhtuda et golfimäng jääb määramata ajaks seisma, kui känguru palli või augu peal kükitab ja sealt lahkuda ei suvatse.

Mati ja Joanie, ning nende arvukad sõbrad, olid täiesti uskumatult sõbralikud, külalislahked ja pöörase huumorimeelega. Nendega veedetud viis päeva möödusid välgukiirusel ning olid meile lõbusad, harivad, ning, mis seal salata, omajagu kadedust tekitavad, nähes kui stressivabas, sõbralikus ja meeldivas keskkonnas on võimalik elada.

Peale kuut nädalat Austraalias hakkab kõik juba õige kodune tunduma. Alates sellest, et ei ole probleemi kõnetada võhivõõrast inimest sõnaga "mate", kuni selleni, et vähemalt mina suudan juba süüa (ja isegi mitte väga vastumeelselt) Vegemite'i, seda vänget pärmiekstrakti, mis väärib vist kõige enam Austraalia rahvustoidu nime.

Lihavõtted läbi, viis tee meid Brisbane'i ja ilm pööras halvaks. "Kakoine "sunshine state"", tahaks küsida, kui juba kolmandat päeva järjest on taevas tumehall ja vihma kallab praktiliselt lakkamatult. Kuid sadu ei kestnud lõpmatult ning mida enam põhja poole, seda kuivemaks peaks kliima praegusel aastaajal minema. Tunneme ka, et Brisbane'ist kui viimasest idaranniku suurlinnast kaugenedes muutub kõik vähem internatsionaalselt urbaniseerunust ehedalt Austraalialikuks. Ootame juba põnevusega, mida järgmisena näeme.

Need, kellel oli ebaõnn üle-eelmisel PÖFFil näha pealkirjas nimetatud filmi, teavad, et Tasmaania on üks ilus ja roheline, aga samas ka külm ja inimvaenulik koht (ning lisaks täis ärakaranud kõrilõikajaid). Enamuse külalisi, nagu ka meid, toob Tasmaaniasse tema puutumata ja unikaalne loodus.

Nagu juba traditsiooniks saanud, ei soovinud me Tasmaania loodusega tutvuda ainult läbi autoakna, vaid sellesse täielikult sukelduda. Tasmaanias asub Austraalia kuulsaim ning üks maailma tuntumaid matkaradu nimega Overland Trek, mis läbib oma 80 kilomeetrit Cradle Mountaini ja St. Clairi järve rahvuspargis. Enamus külastajaid läbib selle raja umbes seitsme päevaga, mille sisse jääb peale põhiraja ka hulgaliselt kõrvaltrippe pargis asuvatele mäetippudele, koskedele ja teistele vaatamisväärsustele.

Overland Trekile, nagu ka paljudele teistele populaarsetele matkaradadele pääsemine, sisaldab ohtraid sekeldusi. Külastajate arvu piiramiseks lubatakse igal päeval rajale ainult 34 matkajat, kes peavad kõik läbima raja samas suunas ehk põhjast lõunasse. Rajale pääsemiseks vajaliku loa peab selleks eelnevalt netist ära ostma, kusjuures loa niigi soolasele 160-dollarilisele hinnale lisanduvad veel pargi enda sissepääsumaksud ja bussitransport raja alguspunkti ja lõpp-punktist tagasi. Algus- ja lõpp-punkt on seejuures teineteisest nii kaugel, et lõpp-punktist algusesse samal päeval bussitranspordiga polegi võimalik jõuda. Enamust matkajaid jõuab alguspunkti Launcestoni nimelisest linnast ning sõidab lõpust Tasmaania pealinna Hobartisse. Lõpuks tegime nii meiegi, kusjuures ka praktilised küsimused nagu kuidas oma ülejäänud asjad Launcestonist Hobartisse saada, leidsid lõpuks lahenduse.

Meie eelmiste trippidega võrreldes oli Overlandi profiil pigem lihtne -- suurimad päevased tõusumeetrid jäid umbes 300 juurde ja osadel päevadel ei olnud käimist rohkem kui kümnekonna kilomeetri jagu. Tavapärase seitsme päeva asemel lühendasime enda matka kuuele, ühendades omavahel kaks päeva, mis "standardgraafikus" olid vastavalt kolme- ja kuuetunnised. Tegemist oli meie esimese kuuepäevase matkaga, mis tähendas, et pidime kaasa tassima juba märkimisväärset kogust toitu. Kuid nüüdseks oleme omandanud matkatoidu valimises ja kombineerimises juba mõningase vilumuse ja isegi kuue päeva toit ei kaalunud väga palju, ning puudust ei tulnud ei kaloritest ega ka vaheldusest -- olemas olid pasta, riis und kartoffel, kõikvõimalikest lisanditest rääkimata.

Oma kaheksakümne kilomeetri jooksul läbib Overlandi rada mitut erinevat tüüpi maastikku. On jalgpallisuuruste kividega ülepillutatud mäeradu, madalaid poriseid lagendikke, lopsaka rohttaimestikuga kaetud rabasid ja eukalüptipuude metsi. Seejuures ümbritsevad sind kogu aeg sürreaalsed kaljumoodustised, millele nende omapärane kuju on andnud nimed nagu Cradle Mountain, Barn Bluff jne. Paljudele neist on võimalik ka ronida, ning lähenedes selgub, et see, mis kaugelt paistis monoliitse kaljuna, on tegelikult külmkapisuuruste lahtiste kivirahnude hunnik. Seista kuuesaja meetri kõrguse kivihunniku otsas on päris eriline tunne, ning paneb hindama tõsiasja et Tasmaanias maavärinaid ei ole.

Overland on tuntud oma halva ilma poolest. Isegi suveperioodil sajab väga palju vihma, ning lumi või lörts ei ole ühelgi aastaajal haruldased. Ilma koha pealt saatis meid vist siiani kogu reisi kõige suurem vedamine. Nimelt kuuest päevast viis olid soojad, sademeteta ja enamuses päikeselised. Nii pikki ilusa ilma perioode kohtab pargis haruharva -- korra aastas, kui sedagi. Kuulsime teistelt matkajatelt, et alles eelmisel nädalal oli pargis pidevalt lörtsi sadanud.

Cradle Mountaini park on tõeliselt inimesest rikkumata ka oma eluslooduse poolest. Pea kõigil päevadel kohtasime kängurusarnaseid väikseid kukkurloomi wallabysid, kes inimestest ennast segada laskmata nosisid meie hüttide kõrval süüa või põrkasid niisama ringi. Kui wallabyd lõid nunnumeetri osuti hooga põhja, siis leidus ka loomi, kes ei suutnud seda värahtamagi panna. Meie matkakaaslased avastasid ennast peale üht teekäänakut metsas kõigest meetri kauguselt silmitsi pooleteise meetri pikkuse ja käsivarrejämeduse maovolaskiga. Madusid pidada praegu üldse väga palju olevat ning mitmed matkakaaslased nägid rohkem kui ühte -- aga meie mitte. Siinkohal on ilmselt paslik lisada, et kuigi Tasmaania maod on kõik mürgised, on nad ka väga häbelikud ja pigem väldivad inimesi ning põgenevad nendega kohtudes. Viimane maohammustusest põhjustatud surmajuhtum Cradle Mountaini pargis oli aastal 1966.

Uus-Meremaa matkadest erines ka Overland ka matkaseltskonna poolest. Kui Uus-Meremaal kuulus enamus matkajaid kategooriasse "kurjad vanainimesed," siis Overlandil olid kõik inimesed väga toredad, ning mõnega, kellega me pikemat aega samas tempos käisime, tekkis meil õige hea klapp.

Väljapaistvaim meie matkakaaslastest oli ehk 19-aastane Saksa päritolu Chris, kes tekitas park rangerites omajagu nõutust oma väikese seljakoti, iga käe ja õla otsas rippuvate poekottide ja suurte pottide-pannidega. Tal nimelt ei olnud endal enamust matkavarustust nii et ta oli oma suure seljakoti jätnud hostelisse ja võtnud toidu kaasa poekottidega, ning "laenanud" matkanõud oma hostelist.

Chrisi käest õppisime nii mõndagi uut. Saime teada, et on olemas selline sport nagu allveerägbi, mis on vist leiutatud mõne väga hea huumorimeelega või siis suurushullustust põdeva inimese poolt, kes arvas, et kõik muud spordialad on liiga lihtsad, kuna neid harrastades saab ju ometi hingata. Chrisi kirjeldused sellest, kuidas tursked mehed vee all hinge kinni hoides soolvett täis rägbipalli pärast puselevad, pakkusid kõigile kuulajatele lõbu kogu raha eest. Jällegi tuleb tõdeda, et maailmas on palju rohkem asju, kui me endale ettegi suudaksime kujutada.

Overland pakkus meile kuus päeva matkamist sürreaalselt ilusal maastikul, turnimist mitmekümnetonniste kivilahmakate otsas, kohtumisi eksootiliste loomadega ja mitte vähem eksootiliste inimestega. Kõrge koht meie personaalses matkade edetabelis on enam kui garanteeritud.

Peale Overlandi oli meil Tasmaanial viibimiseks veel mõned päevad, mille jaoks rentisime endale väikebussist ehitatud camper-auto. Kahjuks aga otsustas ilmataat, et me oleme piisavalt krediiti saanud ja aitab küll. Esimesel päeval oli ilm kõigest pilves ja tuuline, kuid teine päev algas kohe korraliku padukaga, sellisega, mis Eestis tavaliselt ei kesta kauem kui tunnikese. Tasmaania vihm on teisest puust ja kulus üle 48 tunni, et tal aur otsa hakkaks saama. Enamuse sellest ajast kössitasime oma camperis, lugesime raamatut ja lõime niisama aega surnuks. Olime sõitnud Tasmaania ühe tuntuma vaatamisväärsuse, Wineglass Bay, lähedale, ning ei tahtnud jonni jätta lootuses seda siiski ka enam-vähem talutava ilmaga näha.

Kolmanda päeva hommikuks oli vihm lõppenud ja taevas hakkas kohati näitama selginemise märke. Olime öö veetnud Friendly Beachi nimelises rannas ja sättisime ennast suurele teele tagasi sõitma, kui avastasime, et seal, kus eelmisel päeval oli teel olnud mõnemeetrine loik, laiutas nüüd rohkem kui viiekümne meetri pikkune järv. Esimest korda taipasime panna tööle raadio, ning uudised olid murettekitavad. Tegemist oli olnud suurima sajuga mitmekümne aasta jooksul ja üleujutatud teed olid nii mõnegi piirkonna täielikult ära lõiganud. Meie esmaseks mureks oli muidugi pääseda tagasi maanteele, mis oli ühekorraga kutsuvalt lähedal, aga samas ligipääsmatult kaugel. Katsed näitasid, et veetase järves oli veidi enam kui põlvekõrgune. Seega mitte lootusetult sügav, kuid olles kodus silmi pööritanud nende kauboide suunas, kes Tuukri tänava üleujutuste ajal oma sõiduautodega aknaservani vees kahlasid, otsustasime esialgu oodata ja loota veetaseme alanemist. Ajapikku lisandus meiega koos ootama teisigi veevangi sattunuid. Olles oodanud oma viis tundi, oli veetase alanenud ehk 10-15 cm võrra ning esimesed julged söandasid järvest läbi sõita. Nende edust kannustatuna ning oma kannatlikkuse ammendanuna järgnesime neile, ning olime peaegi vabaduses tagasi.

Kuna ilm oli selleks ajaks juba omajagu selginenud, ning meil veidi aega varuks, ronisime peale kahepäevast ootamist võidukalt kauaoodatud Wineglass Bay vaateplatvormile. Eesti jonn oli seekord Tasmaania ilmataadi seljatanud.

Närveerimine polnud küll sellega läbi. Järgmisel päeval pidime Tasmaaniast Melbourne'i edasi lendama, ning polnud isegi selge, kas me lennujaamagi suudame sõita. Meie tee jooksis Tasmaania suurima, Eski jõega, paralleelselt, ning oli aru saada, et jõgi on oma tavapärasele voolusängile lisaks mõlemalt poolt sajakonna meetri jagu ruumi juurde kahmanud. Õnneks osutus mure ühekorraga põhjendatuks ja samal ajal asjatuks. Nimelt oli jõgi tõesti sulgenud otsetee lennujaama, kuid õnneks oli suur maantee ehitatud piisavalt kõrgele ning sealtkaudu läbipääs ei olnud ohus. Mõned tunnid hiljem olime juba Melbourne'is.