juuli 2011

Kota Kinabalust viis lennuk meid oma ümbermaailma pileti viimasesse sihtkohta, nimelt Kambodza pealinna Phnom Penhi. Ning kui igasugu sekeldusi oli meie reisil selle ajani minimaalselt olnud, siis tulid nad nüüd kõik ühekorraga meile kaela. Alustuseks üritas viisaleti mundrimees meile vahetusrahaga tünga teha. Kuid õnneks, ja meie suureks üllatuseks, vahetas ta meile valesti tagasi antud kümnedollarilise meie (hilinenud) pretensiooni peale õigeks kahekümneliseks tagasi.

Suuremaks probleemiks osutus aga see, et mõlemad meist said pagasi-intsidendi osaliseks. Minul kadus seljakotist ära praegusel hooajal vägagi vajalik vihmajope (muidugi, eks ma seda kadumist ise kerjasin, aga riided ei ole kotti pakkides väärtuslike asjade vaimses nimekirjas). Kuid suurema probleemina olid Eve seljakotil saabudes seljarihmad koti küljest praktiliselt lahti rebenenud, ning kinnitusid sinna vaid napilt sentimeetripikkuse jupiga. Tekib muidugi küsimus, mis pagana pärast peab kallil ja eeldatavasti kvaliteetsel seljakotil valmistama kriitilised detailid plastmassist, ning sinna veel rebimise hõlbustamiseks punktiiri peale vedama. Kuid kriis oli käes -- neli kuud reisi veel ees, kotti seljas kanda ei saa ja Phnom Penh pole just jaekaubandusmeka, kust vähese vaevaga uue korraliku koti leiaks.

Õnneks pakkus SilkAiri kesklinnas asuv kontor meeldivat kontrasti pahurale ja ükskõiksele lennujaama pagasitöötajale, ning kott lubati parandusse viia. See muidugi võttis aega, ning lõpuks veetsime Phnom Penhis tervelt kuus päeva, kaugelt rohkem, kui algselt planeeritud.

Tallinnal oli kunagi üks linnapea, kelle arvates oli ühistransporti vaja ainult joodikutele. Ma usun, et Phnom Penh oleks tema silmis olnud päris lähedal ideaalile. Lugupeetud kodanikud selles linnas sõidavad Lexustega (ja mitte mingite säästu-Lexustega, vaid ikka nonde kõige suurematega). Keskklass (such as it is) sõidab mopeedidega. Ning jala sukeldub liiklusesse see, kellele meeldib elada reaktsioonikiirust ja tähelepanelikkust proovile panevas arvutimängus, kus sul on ainult üks elu ja raskusastmeks on fikseeritud "nightmare". Ühistransporti, mõistagi, pole, ei joodikutele ega kellelegi teisele.

Phnom Penh pole iseenesest kuigi suur linn, ning kõrgustevahed on olematud. Tundub nagu ideaalne koht, kus jala ringi liikuda? Not so. Kõnniteid muidugi pole (see on ju Aasia) ning isegi liiklusvoolule vastu liikudes tuhisevad kümned mopeedid ikkagi sinust selja tagant mööda. Kuid see kõik on kukepea keskmise ristmikuületuse kõrval, kus kokku umbes kaheksast suunast (eest, tagant, vasakult ja paremalt ning kõigis neis suundades veel liiklusvooluga vastuvoolu liikujad) mopeedide hordid ja nende vahel laveerivad sõiduautod, ptüi, Lexused, sind lömastada proovivad. Õppetund on lihtne -- jala kõlbab minna järgmisele tänavanurgale croissanti järele, kuid rohkem kui kvartali kaugusele tuleb minna sõidukiga.

Nii ei näinudki me oma kuue päeva jooksul linnast nii palju, kui oleks võinud arvata. Kuid ajapikku harjusime me selle linna ja riigi omapäradega, ning see hakkas meile isegi meeldima. Ning esimene asi, mis peale kuuajalist riisidieeti silma torkab, on muidugi toit. Prantsusmaa pole, erinevalt Inglismaast, oma eks-kolooniatesse maha jätnud enam-vähem mõistliku riigivalitsemise traditsioone. Kuid, olgem ausad, kellele lähekski korda esindusdemokraatia, kui nurgataguses boulangerie's on saadaval krõbe baguette, pehme pan rustique ja kuldne croissant. Ning erinevalt enamustest Aasia riikidest, kus Euroopa toit on kallis ja rohkem pro forma, on see Kambodžas täiesti konkurentsivõimelise hinna ja kvaliteediga. Ning muidugi Kambodža enda toit -- vähetuntud tõsiasi on, et ka Tai kuulus toit pärineb tegelikult khmeeride omast -- on, millega oma maitsmismeelt stimuleerida.

Phnom Penhi tuntuimad vaatamisväärsused on kahjuks seotud Kambodža kurva lähiajalooga. Pol Poti punaste khmeeride režiimi all hukkus hetkel kõige usaldusväärsemate andmete alusel umbes 1,7 miljonit inimest. Selle õudsa peatüki tunnistamiseks võib külastada kunagist koolimajast ehitatud vanglat S-21 ja linnast kümnekonna kilomeetri kaugusel asuvat Choeung Eki kunagist puuviljasalu, kus toimusid suurimad valesti- (või üldse -- prillide kandmine võrdus sel ajal surmaotsusega) mõtlejate hukkamised. Ning kui on üks asi, mis peale kõiki neid aastaid tähelepanu tõmbab -- kui meeletult shabby see kõik oli. Selleks, et peaaegu kaks miljonit inimest surma saata, polnud vaja mingit majanduslikku või tööstuslikku võimsust. Polnudki vaja peaaegu midagi. Paar rulli okastraati, mõned kaikad ja käputäis kuulekaid timukaid. Inimloomuse süngemate külgedega tutvumiseks on Phnom Penhil nii mõndagi pakkuda.

Peale pikka ootamist olid Kambodža osavad meistrimehed Eve koti enam-vähem talutavalt ära lappinud, olime saanud kätte kauaoodatud Tai viisad, ning oli aeg edasi liikuda. Ning kõigepealt sõitsime rahulikku rannikulinna Kampot'i.

Kampot on tuntud kunagise Prantsuse koloniaalajastu rannakuurortina ning oma pipratoodangu poolest. Meile jäid sellest linnakesest ainult head muljed -- rahulik, vaikne, toredad inimesed. Kuigi suuremad matkad on meile selle reisi ajaks tehtud, ronisime läbi džungli lähedalasuvatesse mägedesse ja lasime ennast veoauto kastis viia mäetippu kunagise prantslaste poolt opereeritud kasiino varemeid vaatama. Kambodža omapärana saatis meid sellel matkal kalašnikoviga "pargivalvur", kuigi arusaamatuks jääb, kelle või mille eest ta meid kaitsma pidi (või, teistpidi võttes, keda või mida ta meie eest kaitsma pidi).

Peale Kampoti veetsime kolm päeva Sihanoukville's -- ning rohkem ei olegi selle kohta öelda. Aasia vihmahooaeg sai meid sellel hetkel korralikult kätte, ning isu nina katuse alt välja pista ei tekkinud rohkemaks kui ainult hädavajalikeks asjatoimetusteks nagu söömine ja Vietnami saatkonna külastamine.

Sihanoukvillest sõitsime üles Battambangi, kus veetsime aktiivse päeva. Seal on (muu põneva hulgas) koloniaalperioodist jäänud bambusraudtee, kus, tõenäoliselt viimaseid aastaid, lubatakse veel inimestel sõita. Tegemist on päris huvitava kogemusega. Kaks rattapaari tõstetakse rööbastele, bambusest platvorm nende peale, ühetaktiline mootorsaemootor ühendatakse kiilrihmaga ratastega, ning sõit võib alata mööda hüplevat ja visklevat rööpapaari. Kui teine "rong" peaks vastu tulema, on eesõigus sellel, kus on rohkem reisijaid. Teine tõstab oma "veeremi" inimjõul rööbastelt maha ja pärast jälle tagasi. Low-tech, aga töötab.

Bambusraudteega saab külastada väiksemaid külasid, mis elavad praegugi veel omas ajas, ilma elektri, telefoni, voolava vee ja teiste mugavusteta.

Battambangist tegime pika, 8-tunnise paadisõidu Kambodža turismipealinna, Angkor Wati templite kõrval asuvasse Siem Reapi. See meenutas suuresti kanuumatku kevadistel Eesti jõgedel, ainult suuremaks skaleeritud versioonis, suurema jõe ja kümnemeetrise mootorpaadiga. Kuid kõik muu oli sama -- jõgi oli kitsas, taimestikku täis kasvanud, ning iga paarisaja meetri tagant sõitsime suure hooga kaldasse, mis oli sõitjate hulgas muidugi väga populaarne, kuna paat pudenes täis kaldataimede lehti ja igasugu satikaid. Ei pääsenud me ka kohustuslikust mootoririkkest ja selle remondist keset jõge. Kuid, imede ime, lõpuks jõudsime ikkagi kohale.

Tonle Sapi jõe ääres on suured külad, kelle jaoks jõgi on ainukeseks ühendusteeks ülejäänud maailmaga. Kuna jõe veetase varieerub aasta jooksul mitmete meetrite ulatuses, on selle ääres elamiseks laias laastus kaks võimalust: 1) ehitada oma maja kõrgetele (ja need on seal tõesti kõrged, oma 5-8 meetrit) vaiadele, või 2) panna oma maja jõega kaasa ujuma. Päris huvitav on näha, kuidas on võimalik sellises volatiilses keskkonnas elada. Ning kuna igasugune idamaine eksootika on tänapäeval väga populaarne, paneb mõtlema, kas me ei saaks omaenda koduseid probleeme samamoodi lahendada? Näiteks Tuukri tänava üleujutused -- kas ei võiks sealseid maju pontoonidele ujuma panna? Ja üleujutatud tänaval sõidaksid oma paatides toidukaupmehed ja müüksid tänavaelanikele aknast värskeid kevadrulle? Paljud pealtnäha lahendamatud probleemid on lahendatavad, kui heita kõrvale oma eelarvamused "vähemarenenud" tsivilisatsioonidest ja emmata nende iidset tarkust.

Lõpuks olime peale oma pikka paadisõitu jõudnud poliitiliselt ebakorrektselt nimetatud Siem Reapi (linna, mille nimi vabas eestinduses tähendab umbes "siiamid rappisime (siin ära)" -- nimetatud Khmeeride kunagise tailaste üle saavutatud võidu auks). Siem Reap on väidetavalt praegu turismis "the place to be" ja linna areng viimastel aastatel on muljetavaldav. Nende jaoks, kes ootavad oma reisisihtkohtadelt "ehedust" (misiganes see tähendab) pole Siem Reapil just palju pakkuda. Kuid areng ei ole ainult halb -- ööbimiskohti on palju, ning hinnad madalhooajal väga taskukohased, ning söögikohti igale maitsele, alates dollarilistest riisitoitudest ja lõpetades tõeliselt hea (ja Itaalia koka poolt tehtud) pizza ja pastaga. See, mis eheduses kaotatud, saab mõnikord muudes omadustes adekvaatselt kompenseeritud.

Angkor Wati ja teiste templite kohta ei oskagi midagi originaalset kirjutada. Mastaap ja detailirohkus on tõesti muljetavaldav, ning võib ainult ette kujutada, millist efekti need hiiglaslikud rajatised oma hiilgeajal võisid omada. Paneb mõtlema ka see, et Angkori tsivilisatsioon hääbus suhteliselt kiiresti, hetke teooriate kohaselt kliimamuutuse ja looduslike ressursside ammendumise läbi. Piisab, mille üle mõelda ka tänapäeval.

Siem Reapist viis buss meid minimaalsete sekeldustega otse Bangkokki. Ning see kaheksatunnine sõit läks maksma, uskumatu küll, seitse dollarit. Kambodža on ikka imeline.

Oleme blogimise jälle kahetsusväärselt unarusse jätnud ja prooviks seda võlgnevust veidi kahandada. Kuigi oleme peale Balit juba ülejärgmises uues riigis, pole tegelikult väga palju huvitavat toimunud. Põhjusi selleks on mitmeid. Kui varem oli aastaaegadest ja muudest põhjustest (nagu kohalik elukallidus ja/või viisade kehtivusajad) peal suur surve kogu aeg edasi liikuda ja uusi asju teha ja näha, siis nüüd enam mitte. Elamine on siin meeldivalt odav ja aastaaeg on niikuinii pigem halb, nii et kuhugi kiiret pole. Ning kuna asjad Aasias kulgevadki teistsusuguse tempo ja ettearvatavusega, polekski kiirustamisel mõtet.

Mõned sõnad siiski ka viimaste nädalate kohta.

Juuni lõpus olime nädala Jakartas vaatamas Indonesian Open sulgpallivõistlust. Ning otsustasime kohe, et sellega ka piirdume -- Jakarta lihtsalt ei tundunud kohana, mis iseseisvalt oleks külastust väärinud. Ning seetõttu ei oskagi selle linna kohta palju rohkemat öelda, kui et see polnud nii hull kui oleks kahtlustanud -- jah, oli väga palav, õhk oli paha ja liiklus veel hullem, kuid vastupidiselt meie eelarvamustele polnudki tegemist kümnemiljonilise lõputu slummiga, vaid, sootuks vastupidi -- enamus alasid, mida me külastasime või kust mööda sõitsime, tundusid minimaalselt Lõuna-Euroopa tasemel puhtad ja korras, ning sellest ei hakka rääkimagi, et absoluutselt igal indoneeslasel tundub olevat minimaalselt mootorsõiduk (tavaliselt siiski mootorratas või võrr) ja iPhone või BlackBerry. Indoneesia on minu jaoks siiani olnud vaesuse all kannatavate riikide nimekirjas, kuid ainuke asi mille all sajad tuhanded Jakarta elanikud tundusid kannatavat, oli oma konditsioneeritud õhuga autodes ummikutes istumine -- need ulatusid isegi meie 47. korruse hotelliaknast nähtuna silmapiirini välja.

Sulgpall on Indoneesias muidugi populaarne ja isegi netist eelnevalt ostetud piletiga (mille saamisega kaasnes meile, kui nii võib öelda, "märkimisväärselt närvikõdi") tuli igapäevase käepaela kättesaamiseks läbida stseen mis meenutas Eesti valuutavahetuspunkte Ivar Vigla marga-nalja päeval. Kuid lõpuks läks kõik õnneks ja isegi minu personaalne lootus mõnele tuttava nimega mängijale kaasa elada läks täide, kui Gade Pets delivered the goods ja finaali jõudis.

Peale Jakartat pöördusime veel nädalaks tagasi Balile ja sõitsime sealt otse edasi naabersaarele Lombokile. Lomboki kirjeldatakse kui Bali turismist veel rikkumata varianti, ning teatud tõde selles kindlasti on. Meie olime mitu päeva Kutal (mitte segi ajada Bali samanimelise linnaga), mis oli kena, kuid mitte just väljapaistev, ning sellest 8 kilomeetrit läänes asuval Mawun beachil, mis suutis oma iluga tõeliselt ahhetama panna, ning boonusena oli praktiliselt inimtühi.

Lomboki elanikud on, erinevalt Balist, moslemid, ning see peaks selle saare atmosfääri oluliselt muutma. Kuid meie jaoks jäi see küll varjatuks -- igal pool jooksid ringi koerad, käisid ringi napis rõivastuses kohalikud naised, ning sealiha ja alkohol olid pea igas söögikohas saadaval.

Kui proovida midagi kokkuvõtteks öelda, siis nii Bali kui Lombok on mõlemad way ülerahvastatud, et pretendeerida tõelise paradiisisaare tiitlile. Kuid üllatavalt leidub mõlemal kohti, kus on võimalik veel säilinud looduse ilu nautida (suhtelises) rahus ja privaatsuses.

Peale Balit veetsime nädala Malaisia Sabahi provintsis Borneo saarel. Esialgselt oma reisi planeerides oli meie eesmärgiks ronida Kinabalu mäe otsa, kuid see oli üks plaan, mis oli määratud seekord nurjuma. Sabah üldiselt ei vastanud minu naiivsetele ootustele -- ma arvasin, et saabume seal otse auravasse džunglisse, kus orangutanid linnatänavatel uuga-buuga teevad. Tegelikult on Sabah Aasia standardite järgi tublisti üle keskmise arenenud ja meenutab rohkem lõbustusparki, ning iga vähegi vaatamisväärse koha juurde kuuluvad: 1. kopsakad sissepääsumaksud ja 2. pikad järjekorrad. See fakt oli meile küll juba enne saabumist teada, ning otsustasime, et kui saabume, teeme katse Kinabalule ronida, kuid kui see ei peaks õnnestuma, siis ei kurvasta.

Nagu juhtus, peale saabumist saimegi teada, et järgmised kohad Kinabalule ronimiseks (mis sõltuvad vabadest kohtadest baaslaagri majutuses) oleks olnud saadaval järgmisele päevale peale meie juba planeeritud edasilendu. Peale lühikest kaalumist otustasime sellest loobuda -- see polnudki nii raske, kuna me oleme hiljuti juba sarnase kõrgusega mäe otsa roninud (Mt. Tajamulco Guatemalas) ja kõik kokku ei tundunud seda aja- ja rahakulu väärt.

Midagi tahtsime Sabahis siiski teha, ning lõpuks läksime kolmepäevasele tripile Kinabatangani jõele. Leidsime TripAdvisori kaudu ühe väga kõrgelt hinnatud homestay, ning nagu ime läbi (Sabahis, nagu tundub, on mõistlik enamustes kohtades oma reserveeringuid teha vähemalt mõned kuud ette, ning nädal aega varem on tihti juba lootusetult hilja) leidusid seal isegi meie jaoks kohad. Kohale jõudes saime muidugi jälile selle ime köögipoolele -- nimelt ei raatsinud sealsed omanikud vist kellegile ära öelda ja nii oligi selles postidele ehitatud väikeses majas kokku kahekümne külalise ringis, ning meiegi magasime esimese öö pererahva enda magamistoas.

Kinabatangani jõel on põhiliseks atraktsiooniks igasugused eksootilised loomad, ennekõike ninaahvid (me nägime neid kümnete kaupa, kuid ülalolev pilt on siiski pärit wikimedia commonsist, kuna meie seebikarp-fotokaga sellise pildi saamiseks oleks mõni neist pidanud meile paati ronima, mida nad kahjuks ei teinud). Nägime ka pirakat orangutani, hiidsisalikke, madusid ja musttuhandet tavalist pärdikut.

Tegime ka ühe ekskursiooni päris džunglisse (kus hea õnne korral, mida meil seekord ei olnud, võib ka elevante näha). Kuigi meile loodus põhimõtteliselt meeldib, ning oleme seal ka omajagu olnud, siis džhunglielu pole siiski päris meie jaoks. Põlvini muda, sääsed ja maiad kaanid, kellest üks mulle nabaauku puges, teevad olemise veidi ebamugavaks. Ning meie giidid veetsid kogu matka omavahel vaieldes, millest mina loodusrikkalt ootasin, et nad vaidlesid, kus elevandid ja muud loomad on, kuid mis tõenäoliselt tähendas ei rohkemat ega vähemat kui seda, et nad tegelikult päris hästi ei teadnudki, kus me olime. Giididega läks sellel matkal üldse omajagu nihu -- TripAdvisor kubises ülistusest meie majaperemehe Osmani vastu, kes pidada lausa maagiliselt välja võluma elevante, krokodille ja püütoneid. Osman ise oli küll kohal, kuid veetis meie sealoleku päevad oma paati üle võõbates, ning tema onu ja isa, kes meile ekskursioone tegid, ei olnud selgelt oma ülesannete kõrgusel.

Kuid peremajutus oli siiski tore ja õhtusöögid, mida Osmani naine meile valmistas, lausa superhead. Kogu meie kahekümnene jõuk sõi üheskoos põrandal istudes, koos pererahvaga ja malaysian-style, ehk kätega. Toitu oli palju ja mõned road oleksid peenes restoranis terve varanduse maksnud (nagu suur kausitäis sealtsamast jõest püütud hiidkrevette).

Kinabatangani jõge ei saa enam kuigi metsikuks kogemuseks pidada -- turiste täis paate oli seal suvalisel hetkel kindlasti kümnetes. Ei imestaks, kui orangutan meid puu otsast samasuguse uudishimuga jälgis kui meie teda.

Kahjuks jäi meie nädalake Sabahis liiga napiks, et kuigi palju näha. See on tore koht, kuid meiesugustele backpackeritele täiesti mittesobiva profiiliga. Kui Malaisias on muidu üldine hinnatase endiselt odav (nii mõnigi õhtu pugisime ennast Kota Kinabalu turul heast-paremast täis umbes 50 krooni eest), siis turistlike vaatamisväärsuste eest küsitakse häbitult palju raha, ning isegi siis on populaarsemad kohad juba kuid ette ära broneeritud. Sabahi tuleks hea meelega mõnikord puhkuse ajal tagasi, kui reisi saab pikemalt ette valmistada ja päevane eelarve on kopsakam.