Reisiblogid Travellerspoint-is

juuni 2011

Bali

sunny 28 °C
Vaata Sinna ja edasi kasutaja eriklns reisikaartil.

Peale Austraaliat saabusime Bali saarele Indoneesias, ning võime täiesti häbitult üles tunnistada, et veetsime esimese nädala lihtsalt laiseldes. Põhjendusi selleks võiks ju piisavalt olla -- kümme rasket matkapäeva, seejärel tuhat kilomeetrit autosõitu Ulurusse ja tagasi, lend Alice Springsist Melbourne'i ja sealt järgmisel varahommikul läbi Singapuri Balile -- kokku rohkem kui kaks nädalat intensiivset ja väsitavat tegevust.

Sõitsime otse lennujaamast Ubudisse ja maandusime seal Wena Homestay nimelises külalistemajakeses (tänud Ricale ja Teelele selle vihje eest!). Kuigi Austraalia meile väga meeldis, kaasneb sealt minemasaamisega ka häid asju. Öömaja, mis maksab sama palju kui kaks klaasi siidrit Austraalia kohvikus. Tund aega head Bali massaazhi vähem kui 70 krooni eest. What's not to like? Nii otsustasimegi oma esialgselt planeeritud viie päeva asemel terveks nädalaks Ubudisse jääda, ning kuigi päevad möödusid aeglaselt ja mõnusalt, ei osutunud see aeg sugugi nii pikaks, et oleks jõudnud igav hakata. Laisku päevi sai sisustada kohaliku tantsuga, massaazhiga ja rahulike jalutuskäikudega Ubudi rohelises ümbruses.

Wena_Homestay.jpg
Legong_Dance.jpg

Peale nädalast laisklemist olime juba piisavalt välja puhanud, et edasi liikuda, ning järgmiseks peatuspaigaks sai hütinaabrite vihje alusel saare keskosas asuv Banyuatise küla. Seal oli ühe riisipõllu äärde ehitatud mõned Bali stiilis majakesed, mida teenindas üks sõbralik pere -- perenaine tegi kolm korda päevas süüa ja peremees lõbustas külalisi. Need päevad osutusid eriti toredaks. Me käisime jalutamas mööda riisipõlde, kuumaveeallikatel, kukevõitlust vaatamas (mitte päris meie rida), ning külas kohalikul perel täiskuupäeva tseremoonial. See osa Balist on küll tõeline paradiis -- kõik on roheline, igal pool voolavad puhtad ojad, metsikult kasvavad banaanid, kohvipuud, mangod, papaiad ja veel tuhat erinevat viljapuud, millele kõigile ei oska eestikeelset nimegi leida. Ja kõige kohal kõrguvad majesteetlikult suurte vulkaanide koonused. Ning kõike seda käisime imetlemas toreda pererahvaga, kes kohtles meid kui oma pereliikmeid või vanu sõpru. Kui Bali on paljude arvates turismist juba ära rikutud, siis võime küll veendunult öelda, et mitte igal pool.

Rice_Fields.jpg

Banyuatisest edasi sõites sattusime täiesti juhuslikult peale täielikult kuuvarjutusele. Kuna bussiliiklus ja muu ühistransport ei sõida Balil väga kaua, siis ärkasime edasisõiduks hommikul kell neli ja avastasime, et magamaminekul eredalt säranud täiskuu oli muutunud tuhmilt punaseks ja vaevunähtavaks... Imestasime selle üle, kuni ere kuusirp jälle servast välja ilmuma hakkas ja saime aru, et olime täiesti juhuslikult sattunud nägema täielikku kuuvarjutust tema suurima täielikkuse ajal.

Järgmisena sõitsime, jällegi meie Ubudi hütinaabrite vihje põhjal, Bali kirdenurgas asuvasse Amedi piirkonda, ning jällegi ei pidanud seda valikut kahetsema. Amed on Bali turistlikumate regioonidega võrreldes rahulik oaas, kus külastajaid on vähe ja inimesed sõbralikud. Ja musta liivaga rand, mis küll Austraaliast tulnud inimesi ahhetama vist ei pane, on siiski tore. Hästisäilinud korall algab vaid mõne meetri kaugusel rannast -- pane ainult mask ette ja imetle.

Amedis ronisime ka ühe piirkonna "must see" vaatamisväärsuse, Lempuyangi templi juurde, kuhu pääsemiseks pidime ronima üles 1700 astmega trepist. Kahjuks läks lootus sealt kogu saart näha lörri, kuna mäetipp oli kaetud paksu vihmapilvega. Kuid sporti sai ikkagi ja jällegi pidime oma skuutriga mööda Bali teid sõites nentima, kui pagana ilus see saar ikkagi on.

Meil oli ka suur soov ronida Bali kahest tuntumast vulkaanist, Baturist ja Agungist, vähemalt ühe tippu. Seekord läksime kergema vastupanu teed ja valisime neist madalama, 1717-meetrise mt. Baturi, mis pealegi on neist kahest aktiivsem ja mõnes mõttes ka looduslikult huvitavam -- nimelt on selle tulemäe tipus 14-kilomeetrise läbimõõduga kaldeera, kus asub suur järv ja mitmed külad, ning lisaks suurele tipukoonusele veel trobikond väiksemaid kõrvalkoonuseid.

Kõik usaldusväärsed (kui näiteks Lonely Planetit saab nii iseloomustada) allikad hoiatavad üksteise võidu Baturi ümbritsevate külade asukate ahnuse ja üldise halva suhtumise eest. Kohati läks see lausa koomiliseks. Kui ma Amedis küsisin ühelt meie hotellis töötavalt kohalikult tüdrukult, kuidas bemoga (Bali versioon marsruuttaksost) Baturile jõuda, peitis ta oma näo kätesse ja suutis ainult haliseda, et Baturi ümber on nii hirmsad inimesed, et tema kunagi kellelgi sinna minna ei soovita.

Aga meie jaoks oli Batur siiski "spešal pleeis" ja me ei tahtnud sinnamineku plaanist loobuda. Kuid oli ka hea, et olime tänu ohtratele hoiatustele oma lati madalale lasknud ja naha paksuks kasvatanud. Sest need tegelased, kellega juba poolel teel Amedist Toya Bungkahi Baturi kraatris tuli kokku puutuda, ei omanud küll midagi ühist nende sõbralike ja rahulike inimestega, kellega me Banyuatises ja Amedis olime ära harjunud. See, et me lõpuks bemo-juhtidele kohalike hindadest ilmselt umbes kolmandiku kuni poole rohkem maksime, oli ilmselt paratamatu. Kuid see, et mitu bemot ilma meieta minema sõitis, kuna mingi "abivalmis" kohalik tegelane meie juures hängis ja iga kord meie nimel juhiga kauplema tükkis, viskas küll korralikult üle. Päisel päeval lausvaletamisest ("täna ühtegi bussi enam ei lähe") rääkimata.

Vahepalana võikski ehk mõne sõna rääkida Bali transpordist. Kui elamine ja toit on siin meeldivalt odavad, siis transport on vahemaade ja kütusehindadega (bensiin on Indoneesias valitsuse poolt subsideeritud ja maksab u. 6 kr/l) võrreldes kallivõitu (kui kasutada kohalike transporti) kuni naeruväärselt ülehinnatud (kui kasutada turistidele mõeldud transporti). Meie näod vajusid päris pikaks, kui peale neljatunnist bemoga loksumist, mis meile oli kahe peale maksma läinud 200 krooni ringis ja tundus megahea diilina, avastasime, et olime selle ajaga läbinud vähem kui 100 kilomeetrit. Ja kuigi me saime bemodega sõites kindlasti kohalikele mõeldud hindadega võrreldes omajagu lutti, oli see siiski päris hea variant võrreldes turistidele mõeldud (mini)bussidega, mis sama vahemaa eest oleksid keskmiselt 3x kallimaks osutunud. Muidugi Bali on mägine ja väga täisehitatud nii et kilomeetrihind polegi ehk parim indikaator, kuid siiski, turisti-minibusside hinnad 100 kilomeetri peale 500-800 krooni vahemikus, oleks isegi Austraalias päris kallina tundunud.

Oma rahaliselt mõõduka hinnaga, kuid see-eest aju- ja närvirakkudes kalli reisi lõpuks jõudsime siiski õnnelikult mt. Baturi kaldeeras asuvasse Toya Bungkahi külla. Mis oli juba iseenesest päris unikaalne elamus, sest asusime siis ju aktiivse vulkaani kraatris. Ja selle fakti meeldetuletuseks oli vulkaan korraldanud sama päeva hommikul kraatrijärves veealuse plahvatuse, mis oli järve tavaliselt helesinise vee värvinud väävlist tumedaks ja toonud pinnale hulgaliselt uimaseid või surnud kalu. Leidsime samal õhtul ka endale kohad järgmisel hommikul toimuvas vulkaani-ekskursioonis, ning mingi siiamaani veidi ebaselgeks jäänud sahker-mahkeriga maksime selle eest lõpuks umbes poole tavapärasest hinnast (Baturil tuleb lisaks muudele ebameeldivustele tegemist teha veel häbematu ja ahne giidimonopoliga, kes nöörib oma teenuste eest Bali standardite järgi üüratuid tasusid, ning takistab aktiivselt nii iseseisvate giidide tegutsemist kui turistide katseid ilma giidita mäele ronida). Meie puhul oli giidi kasutamine siiski paratamatus, kuna me tahtsime mäele ronida enne päikesetõusu, ning absurdihindade vastu protestimise või lihtsalt säästu nimel omapead kottpimedas aktiivse vulkaani otsa turnima minemine ei oleks olnud mõistlik tegu.

Nii ärkasimegi jälle hommikul kell 4 ja hakkasime oma väikese grupiga ronima. Ning pidime nentima, et täpselt samamoodi, nagu mitmel eelneval korral, kui me enne kukke ja koitu ennast üles oleme ajanud ja pimedas mingi mäe otsa roninud, jääb jällegi meie tasuks kõigest võimalus paksu pilve seestpoolt imetleda (võin vägagi autoriteetselt kinnitada pilvede sisemuse kohta -- oled ühte näinud, oled neid kõiki näinud). Nagu me ühtede Kanada matkakaaslastega leidsime, võib selline üritus meie kodustele päris naeruväärne tunduda -- ärkame keset ööd ja komberdame pimedas 700 meetrit vertikaalset tõusu, selleks et lõpuks kirsina oma pingutuse tordil näha... paksu udu sees koledat hütti.

Õnneks peale päikesetõusu pilved veidike hajusid, võimaldades natukenegi vaateid ümbruskonnale. Tegime täisringi ümber peakraatri ja saime imetleda kraatrijärve ja hiljutiste pursete jälgi.

Batur_Summit.jpg

Algselt olime planeerinud Baturil olla kaks päeva, kuid kuna saime oma tippuronimse juba esimesel ööl ära õiendada, ning Toya Bungkah osutus üheks parajalt depressiivseks Bali väikelinnaks, sõitsime sealt juba järgmisel päeval edasi kohta, mis mõnede jaoks võrdubki kogu Baliga, ning mida teised, muuhulgas meie, oleks eelistanud üldse vältida -- nimelt Kutale. Ja kuigi siin on tõesti enam-vähem rand ja toit on odav ja igasugu patuseid lõbustusi samuti küllaga -- aga no, I mean, really? Eriti paneb imestama, et siia ihkavad põhiliselt austraallased, kellel kodus vähemalt sama ilusad rannad, vaikus ja rahu ja isegi odavam alkohol. Puhkus Kutal on nagu puhkusele sõit terasevalutsehhi -- lärm, paha õhk, tappev kuumus ja võimalus iga hetk mõne kiiresti liikuva objekti poolt lömastatud saada. Eks me oleme muidugi ilusate ja inimtühjade kohtadega ära hellitatud, kuid isegi siinsamas Balil on nii palju selle saare paradiisliku imidžiga kooskõlas olevaid paiku, et on tõesti kahju inimestest, kelle kogemused kõigest Kutaga piirduvad.

Igas kohas on mõned omapärad, mis vajavad harjumist. Austraalia oli meile heaks inglise keele praktikaks, kuid Indoneesias läheb see vist kõik raisku, kuna suhtlemiseks peame paratamatult igasuguse keerukama grammatika ja sõnavara ära unustama ja minema üle kohaliku pidžini peale. Kuigi enamus inimesi siin pursib mingisugust inglise keelt, on neid, kes inglisekeelsetest sõnadest mingi mõistetava terviku suudavad konstrueerida, oluliselt vähem. Ning lisaks tuleb hakkama saada veel kohaliku häälduse omapäradega, mida võib illustreerida näiteks järgmise dialoogiga:

A: Room cost 100 000 rupiahs, including breakfast and tekk.
B: ???
A: Including breakfast and tekk.
B: Sorry, including what?
A: breakfast and tekk.

Meile ei andnud rahu, misasi see salapärane tekk on, mille eest me maksnud oleme ja mida tahaks siis kindlasti ka tarbida. Kõige lihtsam seletus poleks olnud tingimata võimatu -- Uus-Meremaal oli hosteleid, mille voodi hinnas tõepoolest ei sisaldunud tekki. Kuid ei tundunud tõenäoline et eestlased Balil piisavalt tihedad külalised on, et hotelliperemehed nende emakeeles kildu viskaksid. Niisiis, mis tekk? Deck? Laevatekk? Kaardipakk? Ei ole ju tõenäoline. Minu kui meist aeglasema jaoks kulus oma 12 tundi enne kui ma välja mõtlesin, et see sõna, mida ta ilmselt mõtles, oli "tax". Õnneks on Eve sellistes asjades taibukam ja ka näiteks siis, kui mina peale kohalikult elanikult tee küsimist kukalt kratsisin ja nuputasin, mis see "riffa" on, mis meil sihtpunkti pääsemist takistab, sai kohe aru, et see on lihtsalt uus hääldus sõnale "river".

Kui mind juba kirjutama lasti, kasutaksin veel võimalust et väljutada natuke sappi. Kas mina olen ainuke, kellele tundub, et Lonely Planet tiksub tänapäeval puhtalt vana rasva peal? Mida uuem raamat, ning mida uuem info raamatus, seda ebatäpsem ja lohakamalt toimetatud see on. Peale Colombia raamatu autori ülestunnistusi olen ma salamisi kahtlustanud, et enamus värskemat infot LP-des on keegi lihtsalt wikipediast (või, nagu tundub, tänapäeval pigem uncyclopediast, sest kust mujalt saavad olla pärit sellised pärlid nagu "drive on the right, the steering wheel is on the right"*) maha kirjutanud. Ei tundu palju tahta, et 38 dollarit maksev õhuke raamat oleks hoolikalt koostatud ja professionaalselt toimetatud. Kuid pigem on suhtumine "parem-vasak, põhi-lõuna, am-pm, ähh, kellele see korda läheb, vaataks parem kas lõunaaeg on juba käes". Võib-olla ei peakski selle üle imestama, sest inimesed töötavad vastavalt sellele, kuidas nende tööd mõõdetakse, ning vaevalt et ükski LP autor peaks kartma, et mõni nende praegustest BBC korporatiivsetest isandatest läheks nende researchi õigsuse kontrollimiseks kusagile kolmanda maailma urkasse kanabussiga ringi sõitma. Ning palju lihtsam on ju kontoris arvuti taga olemasolevaid raamatuid ümber kujundades "omanikele lisandväärtust luua" kui kusagil tolmusel teeristil bemo-juhtidega hinna üle kakelda.

See selleks, kuigi LP Bali raamat meile ei meeldi, siis Bali ikkagi meeldib, ja niipalju et otsustasime jääda nädala võrra kauemaks kui esialgu planeeritud. Paljugi on ju veel nägemata, näiteks Lomboki saarele veel ei jõudnudki. Kõigepealt aga lendame viieks päevaks Jakartasse Indonesian Open sulgpallivõistlust vaatama. Seejärel jälle Balile

  • Tegelikult on Indoneesia, nagu enamus Aasiast, muidugi vasakpoolse liiklusega.

Kirjutas eriklns 11:12 Sildid Indonesia Kommentaarid (0)

Larapinta Trail

sunny 28 °C
Vaata Sinna ja edasi kasutaja eriklns reisikaartil.

Nagu mainitud, olid meil Alice Springsi jaoks suured plaanid ja mitte just väga originaalselt tähendas see jälle ühte pikemat matka. Alice Springsist läänes asub tuntud matkarada Larapinta Trail, mida paljud peavad Austraalia parimaks. Kuid isegi need, kes ei pea, tunnistavad tema unikaalsust nii maastiku kui keskkonna osas.

Olles kuuepäevase Overlandiga edukalt hakkama saanud, otsisime veelgi suuremat väljakutset, ning pikk matk pakkus ka hea võimaluse oma nukras seisus eelarvet veidi ravida. Larapinta Traili kogupikkuseks on 223km ja soovitatav aeg selle läbimiseks 20 päeva ringis. Rada täispikkuses läbi teha tundus meie jaoks siiski liiga ambitsioonikas ja nii valisimegi endale "kõigest" 140km pikkuse lõigu, mille lootsime läbida kümne päevaga.

Larapinta Trail läheb praktiliselt sirgelt Alice Springsist läände, ning see on ka "õige" läbimise suund -- alustatakse linnast ja organiseeritakse endale enne lahkumist transport lõpp-punktist tagasi Alice Springsi. Meile selline variant mitmel põhjusel ei meeldinud. Esiteks, nii pikale matkale ei võeta kogu toitu korraga kaasa, vaid viiakse osa sellest vahepeatustesse loomakindlas kastis ennast ootama. See, kes läbib raja idast läände, peab maksma transpordifirmale kõigepealt toidukastide kohaletoimetamise eest, ning seejärel enda lõpust tagasitoomise eest. Ja transpordihinnad on mõne üksiku firma poolt kontrollitavale nishiärile sobivalt "päris kopsakad". Teiseks, mõte sellest, et peab täpselt kokkulepitud ajaks jõudma lõpp-punkti ja lootma, et keegi sind siis peale korjab, ei tekitanud meis just vaimustust. Kogu rada kulgeb kõledas inimvaenulikus kõrbes ja sellest mõtlemine, kuidas võime saabuda lõppu, surmväsinuna ja toit otsas, ning mitte seal kedagi ennast ootamas leida, ei tekitanud erilist kindlust.

Nii otsustasimegi läbida raja "vales" suunas, läänest itta. Kast viimase nelja päeva toiduga jäi meid umbes raja keskpaigas asuvasse Standley Chasmi ootama ning buss viis meid edasi meie alguspunktiks olnud Serpentine Gorge'i. Saime hea perspektiivi erinevate liikumisviiside kiirustest: buss Standley Chasmist Serpentine Gorge'i - 15 minutit. Sealt jala tagasi Standley Chasmi - 6 päeva.

Kuigi meil ei olnud kahtlusi selle suhtes, et me 140 kilomeetrit suudame maha käia, oli Larapinta eelmistest matkadest märgatavalt raskem. Infrastruktuur sellel rajal on täiesti minimaalne, koosnedes põhimõtteliselt infotahvlist ja joogivee paagist iga ühe-kahe päevateekonna tagant. Rajal on täiesti asendamatu kaart, kus on märgitud kõik püsivad ja ajutised veevõtu kohad -- ning kuna tegemist on kõrbega, pole neid just ülearu palju ja enamus vastab pigem kirjeldusele "mudane lomp" kui "selge mägioja". Kuna rada on pikk ja raske, on inimesi, kes seal pikemaid matku teevad, päris vähe. Meie kohtasime oma kümne päeva jooksul kokku umbes kümmetkonda kaasmatkajat, ja nendestki neli olid üks austraallaste grupp, kes meiega samal päeval (kuid erinevast kohast) alustas ja kellele me lõpuks järele jõudsime.

Mobiililevi rajal praktiliselt ei ole. Erandiks on mõned kõrgemad mäetipud ja paarkümmend Alice Springsile kõige lähemat kilomeetrit. Sellistes tingimustes võib isegi väike ebaõnn nagu äranikastatud jalg muutuda tõeliseks hädaolukorraks. Rajal oli lõik, kus meil kulus ühe veevõtu koha juurest teiseni jõudmiseks ligi 30 tundi. Pole just hea koht, kus vigastada või näiteks mao käest hammustada saada -- päeval on üle 30 kraadi sooja, öösel jääkülm, lähim vesi isegi tervele inimesele päevateekonna kaugusel, mobiililevi pole ja lootus teist inimest rajal kohata minimaalne.

Selliste juhtumite puhuks on mõistlik sellistes isoleeritud piirkondades kanda kaasas nn. PLB-d ehk personaalset hädaabi raadiolokaatorit. Selle abil saadetud hädakutse jõuab päästeteenistuseni satelliitvõrgu vahendusel ja mobiilivõrgust sõltumatult. Meie otsustasime omavahel, et lisaks eelnevalt kirjeldatud surmtõsistele situatsioonidele kaalume me oma PLB-l (aktiveerimiseks) antenni püstiajamist veel, kui:

- hiired meie telgi ära söövad;
- me kaotame ära või teeme märjaks oma soolatoosi ja oleme sunnitud üheksa hommikut ilma soolata kaerahelbeputru sööma;
- (viimastel päevadel) satume veel ühele kuivanud jõepõhjas kulgevale rajalõigule.

Kuigi "kõrb" iseloomustab Larapinta raja piirkonda kõige paremini, ei vasta tegelikkus siiski nendele piltidele, mis selle sõna peale esimesena silme ette tulevad. Rada kulgeb West MacDonnell range'i mäeahelikus ja selle ümber, läbides rohumaid, kaljuseid jõeorge, kiviseid või liivaseid kuivanud jõepõhju, ning loomulikult lõputult mäekurusid, -külgi ja ahelike tippe. Kuna see aasta on seal erakordselt palju sadanud, on kogu piirkond ebatavaliselt roheline ja lopsakas -- niipalju, kui kohalikud rääkisid, oli kogu see maastik, mis meile paistis roheline, eelnevatel aastatel olnud punane ja elutu.

Kõrbes matkamine on heaks meeldetuletuseks selle kohta, kui teretulnud inimene tegelikult metsikus looduses on. Võib omada romantilisi kujutluspilte sellest, kuidas loodus on sõbralik ja sinna saabudes ootab sind mahe linnulaul ning lilled ulatavad tervituseks klaasi jaheda nektariga. Tegelikkuses võetakse sind vastu nagu vihatud okupanti, kellega keegi otsesesse konflikti sattuda ei taha, kuid igaüks teeb kõik mis suudab, et su elu maksimaalselt ebamugavaks teha. Nii tõmbab iga kõrbetaim sul salaja zhiletiteraga üle säärte või poetab märkamatult soki sisse üliteravate okastega mikrokaktuse. Ja jaheda nektari asemel pead olema õnnelik, kui selles sogases veeaugus, kust sa oma joogivett võtad, ei siba ringi putukate vastseid ja ei hulbi surnud kalu.

Sajad kärbsed sumisevad päeval su pea ümber ja proovivad ronida suhu, silma, kõrva. Kui päike loojub, kaovad kärbsed ja ilmuvad välja hiired. Ning hiiri on sellel aastal Kesk-Austraalias nii palju, et seda on raske kirjeldadagi otsimata paralleele mõnest odavast Hollywoodi õudukast või piibliloost vana Egiptuse katkudest. Kõige hullem hiirteuputus tabas meid esimesel õhtul ja oli sellevõrra šokeerivam. Helpisime parasjagu päikeseloojangu ajal oma pastat, kui kogu meid ümbritsev plats ärkas ellu. Alguses jooksis mööda mõni üksik hiir. Seejärel oli neid korraga näha juba mitu. Ning lõpuks kihas neid meie ümber ja meie kämpinguplatsi söögilaua all loendamatu hulk. Ma ei liialda kui ütlen, et söögilaua all võis korraga olla oma kolmkümmend hiirt. Nad jooksid üle meie paljaste varvaste ja proovisid mööda jalgu üles ronida. Neid oli igasuguseid -- pisikesi, suuri, ümmargusi, pikergusi, jooksmas ja känguru moodi hüppamas (Austraalia ikkagi!). Ning sõu jätkus, kui olime telki pugenud -- nad krabistasid telgi seina taga ja sibasid üle meie (läbipaistvast sääsevõrgust) telgi siseosa.

Overlandi ühes hütis olime logiraamatust lugenud, kuidas mõned matkajad olid sattunud rottide ohvriks, kes olid toitu otsides närinud ribadeks nende telgi ja seljakotid. Loomulikult muretsesime ka meie oma telgi pärast ja esimene öö möödus närvitsedes ja aeg-ajalt mõnda eriti nahhaalselt krabistavat tegelast läbi telgiriide jagatud obadustega minema peletades. Isegi suuremat hiirtehirmu omamata ei tundunud mõte sellest, et nad meie telgi katki närivad ja seejärel üle meie nägude jooksma hakkavad, just meeldiv.

Aga selgus, et hiired ei ole siiski nii kavalad ja/või nahhaalsed kui rotid ja katset meie telki sisse pääseda ei teinud nad ei sellel ega ühelgi järgneval ööl. Hiirteteema oli muidugi põhiliseks jutuaineks ka kaasmatkajatega vesteldes, ning kõik rääkisid sama -- hiiri on lõputul hulgal, kuid telki polnud nad kellelgi proovinud pääseda. Ajapikku harjusime selle paiga omapäraga ja saime isegi enam-vähem rahulikult magada. Hiirte poolt põhjustatud kahju piirduski lõpuks sellega, et nad panid nahka poole meie arvates kättepääsmatusse kohta pandud nõudepesemise svammist.

Kuid muidugi polnud meie matka kõige suuremateks muljeteks keskkonna ekstreemsused. Larapinta trail läbis mitut tüüpi unikaalseid maastikke, mis tihti pakkusid omajagu raskusi nende läbimisel, kuid samas ka ainulaadseid kogemusi. Suur osa rajas kulges järskude seintega mäekurus, mille põhjas lookles kohati sügavam, kohati madalam jõgi. Aeg-ajalt muutus jõekallas ühel või teisel pool püstloodseks kaljuseinaks, nõudes kuiva jalaga edasipääsemiseks lõputut siksakitamist üle vee või turnimist läbi kaljulõhede. Nii mõnegi sellise mäekuru põhja kattis kõrbe kohta väga ebatavaline ja rohkem vihmametsa sobiv taimestik -- suured sõnajalad, palmlehiktaimed ja teised iidvanad liigid. MacDonnell range'i jõeorud on oma 350 miljoni aasta vanusega ühed planeedi vanimad, ning seal ringijalutades tekkis paras kadunud maailma avastamise tunne küll. Ning ega see väge põhjendamata polnudki -- samasid radu on enne läbinud ehk kõigest mõned tuhanded inimesed. Maal polegi väga palju kohti alles jäänud, kuhu inimese jalg oleks nii harva astunud.

Fish_pond.jpg

Matka üheks kõrgpunktiks, nii otseses kui metafoorilises tähenduses, oli tõus ühe piirkonna kõrgeima mäe, Brinkley Bluffi, tippu, kus veetsime ka ühe öö. Sinna ronimine tähendas 700 järsku tõusumeetrit, mille muutis veelgi raskemaks tõsiasi, et ei tipus ega selle läheduses ei leidunud joogivett, mis tuli meil kõik, kaasa arvatud järgmise päeva vajadusteks, kaugelt kaasa tassida. Brinkley Bluffil ööbimine on võimalik ainult väga ilusa ilmaga, mis meie õnneks oli sellel õhtul olemas. 360 kraadi raadiuses ümberringi avanev vaade, igal pool kõrged mäeahelikud ja lõputud tumerohelised orud, Alice Springsi tuled pimedas praktiliselt silmapiiril kumamas -- see oli tõeline maailma tipus olemise tunne. Ja siis veel kirgas Austraalia päikeseloojang, selge kuupaisteta öö tähtede all ja sama vapustav päikesetõus.

Sunrise_on..y_Bluff.jpg

Vahepeal saime turnida mööda mäeahelikke nagu tabava nimega Razorback Ridge ja lõputult kõmpida kuivades ja teinekord poolkuivades jõesängides, mis kohati järskude astetena kunagi voolanud koskede kohtadest alla või üles viisid. Tundus uskumatu, et sellisel maastikul on üldse võimalik liikuda, kuid mingi tee leidus siiski alati. Need jõesängid olid psüühiliselt tihti päris rasked -- ebamugavad ümmargused kivid jalge all, vesi või puuoksad mis tihti tee tõkestavad ja sunnivad okastraadina teravate kaldataimede vahel sumama. Ning raske päeva lõpetuseks mõnikord viimasel kilomeetril veel mõni ootamatu järsk tõus või liivane jõepõhi.

Larapintal oli omajagu ametlikke kämpingukohti, ning lisaks veel mõned kaardile märgitud kämpimiseks sobivad platsid. Nii mõnigi öö kämpisimegi täiesti üksinda mõnel väikesel siledamal platsil kusagil mäekurus või jõepõhjas. Infotahvlid lubasid, et seal rajal ootab meid "A powerful sense of isolation". Ja selle saime küll täiega kätte.

Sunset_at_Arenge.jpg

Lõunapoolkeral on nüüd saabumas juba korralik talv ja kuigi päike on endiselt väga kuum, on õhk muutumas juba õige külmaks. Viimastel hommikutel üles ärgates oli ikka õite brr-külm ja ühel hommikul oli telk kaetud väljast korraliku jääkihiga. Päris suur kontrast võrreldes pärastlõunase päikese lämbe leiliga.

Arenge_Bluff.jpg

Lõpuks pidasid ka meie vanad kered need kümme päeva ja 140 kilomeetrit päris rahuldavalt vastu -- põlved valutama ei hakanud ja jalgu ka liiga villi ei hõõrunud. Ainukese asjana olen mina, nagu Eve ütleb, nüüd nagu üks pulk kahe peenikese kepi otsas, ning seetõttu olen ametlikult pandud nuuma peale ja pean igat õhtusööki veel täiendama mõne kaloririkka kräpptoiduga nagu kartulikrõpsud või küpsised. Kuid sellest (ja hiirtest, kärbestest ja kurjadest taimedest) hoolimata oleme me nii endaga kui matkaga üliväga rahul. Tegemist oli kogemusega, mida on võimalik just sellisel kujul saada ainult Kesk-Austraalias, ning oleme väga õnnelikud et me siin olime ja saime seda kogeda.

Kirjutas eriklns 11:09 Sildid Australia Kommentaarid (0)