mai 2011

Peale Fraserit liikusime jõudsalt mööda idarannikut edasi. Järgmisena oli meil plaanis väike laevasõit kuulsas Whitsunday saarestikus. Olime selle broneerinud koos oma Fraseri autorendiga praktiliselt pimesi ja ei teadnud, mida oodata. Laevasid oli väga erinevaid ning nende puhtus, mugavused ja meeskonna ja reisiseltskonna iseloom väga erinevad. Meie valitud laev oli hiljuti renoveeritud vana purjekas, ja reisiseltskond õnneks meiesuguste vanade inimeste jaoks mitte liiga peolembeline. Ning, mis põhiline, igasuguste laevade suurima nuhtluse, bedbug'ide pärast me ei pidanud kannatama.

Veidikene pidime küll "kannatama", kui sellist sõna saab kasutada, pilvise ilma pärast. See kruiis oli meie jaoks ainukeseks võimaluseks veidikegi näha osa suurest korallrahust. Käisime seal nii snorgeldamas kui sukeldumas, nägime tuhande eri kuju ja värviga koralli ja patsutasime sõbralikku kuid veidi torssis vana hiigelkala Elvist. Kuid nähes seda, kuidas kogu korall kirgastes värvides särama lõi, kui kasvõi üks päikesekiir talle peale langes, saime aru, et kõige fantastilisemast showst olime seekord ilma poolt ilma jäetud.

Teine suur vaatamisväärsus, mis kogu oma ilu pilvise ilmaga välja ei näita, on kuulus Whitehaveni rand. Sealne liiv on puhtaim maailmas ja selle eest tuleb tänada merepõhjas olevat 190 meetri sügavust auku, mis koos tõusude ja mõõnadega tekitab hiiglasliku pesumasina, mis on sajandite jooksul pesnud liivast välja kõik ebapuhtused, mille tulemusena jääb alles 98% puhas kvartsliiv (võrdluseks -- niigi kristallpuhta liivaga Fraser Islandil on liiva puhtuseks kõigest 70%). Üks huvitav faktoid Whitehaveni liiva kohta on see, et seda on kasutatud Hubble'i kosmoseteleskoobi peegli valmistamisel. Kahjuks pole selle kohta käepärast ühtegi päris usaldusväärset allikat ja seetõttu ei oskagi täpsustada, kas seda kasutati peegli enda juures, või selle lihvimisel. Üks on kindel, liiv on väga puhas, nagu ka meri, milles ujuvaid raikalu võib imetleda nagu nad oleksid nad akvaariumis.

Peagi olidki meie viis nädalat idarannikul peaaegu märkamatult läbi saanud ja pidime oma koduseks saanud camperi ära andma. Oli kurb, kuid samas olime ka põnevil, kuna järgmisena oli meil plaanis ilus ja tsiviliseeritud rannik maha jätta ja minna kaema seda osa Austraaliast, mis selle kontinendi eriliseks teeb.

Nimelt plaanisime sõita praktiliselt Austraalia keskosas asuvasse Alice Springsi, ning selleks olime hea õnne läbi saanud sõiduki, mille peale iga austraallane oleks ilmselt heakskiitvalt noogutanud -- selleks oli jõriseva V8 mootoriga hiiglaslik Toyota Land Cruiser, mille katus kavala mehhanismi toel ööbimiseks üles tõusis, ning mille kokku 180 liitrit kütusepaake garanteerisid, et isegi hõredalt asustatud piirkondades ei pidanud ootamatut teelejäämist kartma.

See, millistel tingimustel see suur ja kallis auto meie omaks sai, lööks vist isegi teleturu müügimeestel suu kinni. Rendihind oli kõigest 5 dollarit päevas, kuid see polnud veel kõik! Lisaks kompenseeris rendifirma meile 300 dollari eest kütust, nii et see tripp osutus meie jaoks kaugelt kõige odavamaks viisiks Alice Springsi jõuda. Siiski polnud tegemist autorendifirmade uue kampaaniaga Austraalia kõrgest elukallidusest traumeeritud backpackerite eelarve ja psüühika ravimiseks. Seda tüüpi rendivõimalused tekivad, kui keegi teine on auto rentinud ühest linnast ja tagastanud teise, ning rendifirma tahab seda võimalikult kiiresti ja minimaalsete kuludega tagasi saada. Meie passisime neid transfereid tükk aega, kuni lõpuks näkkas ja kiire reageerimisega saime just meie jaoks sobival ajal saadaval olnud autole käpa peale pandud.

Nii keerasimegi Cairnsist 300 kilomeetrit lõuna pool Townsville'i linnas nina lääne poole ja hakkasime mõõtma neid 2100 kilomeetrit, mis meid Alice Springsist lahutasid, ning tutvuma selle osaga maailmast, mis tuntud nime all "outback". See tripp osutus arvatust huvitavamaks -- kuigi, nagu me arvasime, on Austraalia keskosa küllaltki tühi, on ta tühi päris unikaalsel ja põneval moel.

Esimeseks üllatuseks osutus tõsiasi, et tegemist ei ole sugugi ühetaolise punase kõrbega. Kuigi keskmiselt on see piirkond väga kuiv, sajab teinekord ka vihma, ning siis juba mitme aasta jagu korraga. Teel sattusime ühe jõe ääres peale postile, kus olid märgitud erinevate aastate veetasemed. 2009. aastal näiteks (mis ei olnud isegi rekordiline) oli veetase tõusnud peaaegu 21 meetrit üle tavalise taseme... Hea, et seal ei paistnud kedagi elavat, muidu oleks neil vist tulnud rohkem kui ainult rikutud põranda pärast muretseda.

Vihma on sadanud päris palju ka sellel aastal ja taimestik on seetõttu päris tihe. Paarisaja kilomeetri ulatuses rannikust on maastik isegi päris metsane, seejärel puud hõrenevad ja sisemaa poole liikudes asenduvad põõsastikuga, mis kuivemates paikades läheb üle madalaks preeriaks. Maastikku ilmestavad tuhanded termiidipesad, mis veidrate teravikena maa seest välja kerkivad.

Inimasustus on selles piirkonnas muidugi hõre. Enamus linnasid pole palju enamat kui bensiinijaama ümber ehitatud väike majade grupp. Iga linnakese kohustuslikuks atribuudiks muidugi on kuivast maapinnast väsimatult vett pumpav tuulik.

Kõige erilisem aeg outbackis jääb päikeseloojangu ja tõusu vahele. Ei teagi, mis see on, kas lihtsalt tühjus, või mingi atmosfäärinähtus, mis päikeseloojangud ja tõusud eriliselt kirkaks värvib, kuid sellist vaatepilti pole me küll kusagil enne kohanud. Ning muidugi öine taevas, oma põhjapoolkera elanikele harjumatute tähtkujudega, eriti paljude ja eriti kirkalt säravate tähtedega.

Päeval valitseb samas kõikehaarav eraldatuse ja kauguse tunne. Noolsirgelt horisondini jooksev asfaldilint, õrnas tuules sahisev kuiv hein, vaikselt kääksuv tuulik. Outbackis tundub nii tähtsusetu, et kusagil on olemas liiklusummikud, majanduskriis ja Pipi Pikksukale pinnuks silmas olnud kommunaalmaksud.

Nii mõnedki looduslikud vormid sellel teel sobiks rohkem Marsile kui Maale. Punase veega järved. Hiiglaslike graniitkuulide hunnikud. Aga võib kohata ka inimesi, kes ehk tunneks ennast paremini mõnel teisel planeedil. Üks selline sõbralik mees elas oma vana autoloksu ja suure telgiga ühes meie ööbimiseks valitud kämpimisalas.

Lõpuks jõudsimegi oma kauaoodatud oaasi keset kõrbet, Alice Springsi. Siin on meil päris suured plaanid, aga sellest juba varsti.

Queenslandi rannikul asuv Fraser Island on seda piirkonda külastavale turistile üks kohustuslikest vaatamisväärsustest. See 120km pikkune ja keskmiselt umbes 25km laiune saar koosneb täielikult liivast, olles sellega maailma suurimaks teadaolevaks liivasaareks.

Kuigi Fraserile pääseb autopraamiga päris lihtsalt, ei tähenda see, et võib oma tavalise camper-bussiga laevalt maha sõita ja rahulikult ringi kruiisima hakata. Nagu juba mainitud, koosneb kogu saar liivast, ning teedki ei ole mingist muust materjalist tehtud. Ning kuigi saare suurimaks "teeks" on 120 kilomeetri pikkune idapoolne rand, mida tõus ja mõõn iga päev siluvad ja millel sõitmine ei valmistaks enamikele sõiduautodele suuremat probleemi, tuleb sinna pääsemiseks läbida minimaalselt 20km saare keskosa läbivat teed, mis koosneb lõpmata sügavast ja kõike muud kui tasasest liivast. Fraserile madala põhjaga sõidukiga asja ei ole ja mingisugune nelikvedu on samuti kohustuslik.

See jätab saarele pääsemiseks laias laastus kolm võimalust. Esimene ja kõige mugavam on minna suure, meetrikõrguse kliirensiga neljarattaveolise bussiga. Tavaliselt kestavad sellised matkad ühe kuni kaks päeva ja võtavad selle jooksul kiires tempos läbi enamuse saare vaatamisväärsustest. Alternatiivselt võib minna saarele nn "tag-along" tuuriga, kus inimesed jaotatakse kaheksakaupa suurtesse landcruiseritesse ning viiakse giidi juhitud auto sabas enamusse huvitavatesse kohtadesse, ööbides kämpingutes. Kolmas variant on rentida sõiduk ja proovida ise hakkama saada. Pärast pikka kaalutlemist otsustasime lõpuks viimase variandi kasuks, olgugi et see kõige kallima valikuna meie niigi kärisevale eelarvele just kasuks ei tulnud. Kuid kui kolmepäevase tuuri eest oleks kahe peale 600 dollarit (mis oleks olnud tüüpilise tag-along tuuri hind) tulnud niikuinii kulutada, tundus 100 dollarit lisakulu odava hinnana, kui selle eest oli garanteeritud nii täielik minemise ja tulemise vabadus kui ka reisiseltskonna kvaliteet.

Nii ootaski meid meie reisipäeva hommikul ees väike valge mänguauto nimega Suzuki Jimny, mis esimesel silmapilgul ei tundunud kohaliku bussi rattastki suuremana. Kuid mida rohkem me temaga sõitsime, seda enam tema võimekus väga rasketes tingimustes meile muljet avaldas. Praam viis meid saarele, ning peale paarisadat meetrit kergendust ("oh, see pole ju hullem kui tavaline Eesti kruusatee") algas tõeline Fraseri tee -- sügav pehme liiv, peaaegu põlvekõrgune liivavall kahe roopa vahel, ootamatud meetrisügavused lohud, järsud puujuurikad jne. Kuid meie mängu-Suzuki ei jäänud kordagi hätta ja labidat, mille ma viimasel hetkel murelikuna meile kaasa olin kaubelnud, meil kordagi vaja ei läinud. See muidugi ei tähendanud, et sõit oleks kulgenud vile huulil ja käsivars aknast väljas -- keskmine kiirus oli ehk kusagil 15 km/h, võimelda tuli pidevalt ja seejuures väriseda, et mõni nendest hiiglaslikest bussidest, mis meist rannal korduvalt pudrukuulina mööda tuiskasid, meile metsas kitsal mäkketõusul samasuguse uhhaaga vastu ei lenda.

Kuigi Fraser Island koosneb täielikult liivast, on ta kaetud tiheda metsaga -- keskosas eukalüptide ja äärtel mangroovidega. Saare idaserva moodustab 120 kilomeetri pikkune valge ja sile liivarand, mis on ka saare suurimaks "maanteeks". Kuigi rand pakub kuhjaga silmailu, leidub vähe neid, kes julgevad seal vette minna -- ookeanilaine on hirmuäratavalt kõrge ja haide hambad hirmuäratavalt teravad. Kuid 120 kilomeetrine rand on ainult üks unikaalne vaatamisväärsus. Fraseril on mõned planeedi kõige ilusamad järved, nagu Lake Birrabeen ja Lake MacKenzie, sügavsinise vee ja lumivalgete liivaste kallastega. Saare algupärased aborigeenidest elanikud usuvad, et nende järvede mineraalirikas vesi pikendab eluiga.

Lisaks leidub Fraseril, nagu oodata võib, lõpmatuid liivadüüne, värvilisi liivakivikaljusid ja ohtralt laevavrakke, millest kõige tuntum ja pildistatum on kahtlemata praktiliselt saare keskel idapoolsel rannal 1935-l aastal tsükloni poolt sinna uhutud SS Maheno. Fraseril leidub ka ohtralt dingosid, keda peetakse tänu saare isoleeritusele maailma tõupuhtamaiks. Oma ohutust väljanägemisest hoolimata on dingod siiski metsikud loomad ja nende kohtlemine kodu-kutsudena võib varem või hiljem lõppeda halvasti. Lähiminevikus on ohtralt näiteid, kus inimeste käest tahtlikult või hooletusest toitu saanud dingod on kaotanud oma loomupärase pelglikkuse inimeste ees ja tagajärjed on olnud kurvad -- 2001. aastal murdsid dingod maha üheksa-aastase poisi, ning ka hiljem on nad vigastanud väikseid lapsi ning karjakesi ähvardanud täiskasvanuid. Tänapäeval suhtutakse sellesse väga tõsiselt ning dingode toitmine või toidu ripakile jätmine on karmilt keelatud, ning suuremad kämpinguplatsid ja majutuskohad on ümbritsetud dingodevastaste aedade ja elektrifitseeritud traattõketega.

Fraseril on mõned kallid kuurortid ja kümmekond organiseeritud kämpingut, kuid lisaks on kämpimine lubatud ka paljudes kohtades idapoolse ranna ääres. Esimese öö meie kahest saarel veedetust veetsimegi ranna ääres, ookeanilained kohisemas, taevas säramas tuhanded tähed ja lähimad inimesed tõenäoliselt kümnete kilomeetrite kaugusel. "Robinsonielu paradiisisaarel" kõlab paraja klišeena, kuid meie kolme päeva jooksul Fraseril oli nii mõnigi hetk, kui see oleks olnud meie olukorrale vägagi täpseks iseloomustuseks.