jaanuar 2011

... pole mitte uus taskukohane Korea linnamaastur, vaid Cooki saarte maoorikeelne tervitus, mis tähendab ligikaudu "et sa elaks kaua." Nende sõnadega tervitavad sind kõik inimesed, sellest räägivad kohalike laulud ja nad ei puudu isegi sõidukite numbrimärkidelt. See kõik oleks nagu selleks, et tuletada sulle meelde, et oled ühes väga erilises kohas, kuigi see tõsiasi tuletab ennast selletagi pidevalt meelde.

Cooki saared on koguterritooriumilt hiigelsuur, kuid maismaa pindalalt ja elanike arvult imepisike saarestik Vaikses Ookeanis umbes Prantsuse polüneesia ja Uus-Meremaa vahel. Suurim asustatud saar on Rarotonga, kus elab 14000 elanikku, ning mis on saarestiku põhiline turismisihtkoht ja ainuke ühenduspunkt ülejäänud maailmaga. Kui Uus-Meremaa, kuhu on lende päris palju, välja arvata, ei ole see ühendus just märkimisväärne -- Los Angelesest läheb sinna üks lend nädalas ja lisaks on veel mõned lennud Tahitile. Üks on kindel -- Cooki saartel oled sa ülejäänud maailmast väga-väga kaugel.

Mitte just üllatuslikult on saarel ohtralt kalleid kuurorte, kuid lisaks sellele leidub seal ka ootamatult palju hosteleid ja odavaid rendimajakesi. Nagu välja tuleb, satub suur hulk turiste sinna justnimelt meie omale sarnase ümbermaailmareisi käigus. Meie eelseisev pulm tekitas meie hostelis oodatult päris palju elevust. Üks Kanada tädi küsis meilt peaaegu igal hommikul "so, today's your big day?" ja oli igal hommikul ühtemoodi üllatunud kui me vastasime, et õige päev on alles järgmisel esmaspäeval.

Kui suure päeva ettevalmistused välja arvata, nentisime, et külalise jaoks kõige Rarotongal mõttekam tegevus lihtsalt laisklemine, ning saar ise oma helesinise laguuni, valgete liivarandade ja lopsakalt rohelise keskosaga on selleks ideaalseks keskkonnaks. Laisklemist soosis (ja aktiivset tegevust pärssis) ka ilm, mis oli mitmel päeval tavapäratult vihmane. Vihma sajab Rarotongal üldse palju -- suvel on vähe päevi, kus ei tuleks maha vähemalt üks korralik troopiline paduvihm (peale mida viis minutit hiljem on taevas jälle sinine ja päike paistab), kuid mitmel meie sealoleku päeval sadas lühikeste vahedega peaaegu terve päeva.

Euroopa misjonärid on Rarotongal teinud viis-pluss töö ning pärismaalased on tänapäeval religioossemad kui paavst ise. Kirikuid on päris mitmele ristiusu denominatsioonile ning päris eksootiline oli näha peale pühapäevahommikust jumalateenistust ringisagivaid väärikaid Polüneesia daame, parimad riided seljas ja kübarad peas. Õhkkond oli nagu otse mõnest WS Maughami lõunamere saarte teemalisest novellist võetud, ning kujutlusvõime manas otsekohe silme ette oma kogudust karmi, kuid õiglase käega karjatavad rändmisjonärid, napsulembelised Inglise koloniaaladministraatorid ja lähimas baaris hommikust dzhinni toonikuga võtvad elust räsitud Euroopa õnneotsijad.

Peale Rarotonga on Cooki saartel ka teisi, vähemasustatud, rahulikuma elutempoga ja turismist vähemrikutud saari. Meie valisime enda lühikeseks pulmareisiks Aitutaki saare, kuhu pääseb Rarotongalt 40-minutise lennureisiga. Kui Rarotonga jäi mulle meelde rohkem kui Maughami teemapark, siis Aitutaki on küll sajaprotsendiline bona fide Vaikse ookeani paradiisisaar. Saare 126 meetri kõrguselt tipult paistavad tuules vaikselt kõikuvad palmid, sillerdav laguun ja vastu riffi murduvad ookeanilained. Ning seda ilu pole rikkumas ühtegi bensiinihaisust skuutrit, plärisevat paadimootorit ega isegi mitte havaisärgis turisti. Kogu saar, ainult meile kahele. See ongi paradiis.

Meil on heameel teatada, et 24.01.2011 said meist mees ja naine - Erik ja Eve Laansoo.

Meie pulmapäev Cooki saarel, Rarotongal, oli imeilus! Päeva jooksul saatsid meid päike ning meie tunnistajad Rica ja Teele.
Kohaliku kombe kohaselt saime tseremoonia ajal ka õnnetoovaid vihmapiiske. Paljutähenduslik väskendus!

Peale pulmareisi Aitutaki saarele vahetame valge kleidi ja viigipüksid jälle meile nii armsaks saanud matkasaabaste vastu. Ees ootavad Uus-Meremaa ja Austraalia.

Loodame, et olete koos meiega õnnelikud ning ootame väga, et koos Teiega Eestis seda sündmust tähistada.

Eve ja Erik

Viimased Lõuna-Ameerika päevad möödusid juba harjumatuks muutunud linnakeskkonnas. Puconist viis 12-tunnine bussisõit meid Valparaisosse, linna, mis reisiraamatute fännidele on tuntud kunagise laevade esimese sadamana peale Magalhãesi väina, ning kultuurihuvilistele poeet Pablo Neruda elukohana.

Hiljuti UNESCO maailmapärandi hulka kantud Valparaiso on oma "vaikse ookeani juveeli" hüüdnime auga välja teeninud -- olgugi, et selle linna parimad päevad tunduvad pigem möödanikus olevat, meenutab ta omal moel nii Monacot kui San Franciscot. Valparaiso künklik maastik on tinginud selle, et kõik suuremad rajatised, olgu nendeks kirik, kalmistu või kindlus, paistavad olema ehitatud oma isikliku mäe otsa. Jalakäijatele teevad selles mägises keskkonnas elu lihtsamaks maailmas ainulaadsed funikulöörid, millest vanim alustas tööd aastal 1883 ja töötab tänaseni.

Külastajale jääb Valparaiso meelde oma erakordse värvikirevusega -- alates ehitistest ja taimestikust ning lõpetades graffiti ja nööril kuivava pesuga, jääb mulje, et seal linnas on keelatud eksponeerida midagi, mis oleks hall, tuhm või luitunud.

Ärasõidu eel veetsime poolteist päeva ka Santiagos. Meie hostel asus barrio Brasilis, naljakas linnaosas, mis tundus olevat üleni pühendunud piduriklotside, hüdrauliliste silindrite ja teiste autoosade kaubandusele. Meie huvid asusid mujal, ning veetsime laisa puhkepäeva süües jäätist ja sõites linnalähedasele mäele, kus ringijalutades oli raske ette kujutada, et asume kõigest mõne kilomeetri kaugusel 5 miljoni elanikuga hiigellinnast. Õnneks Santiago kurikuulus sudu meid ei kimbutanud, ning seetõttu oli meie mulje sellest linnast väga positiivne -- linn tundus puhas, turvaline ja hästiõlitatult töötava infrastruktuuriga.

Santiagoga lõppeski meie reisi Lõuna-Ameerika osa, järgmisel päeval lendasime juba ülitüütu kolme ümberistumisega (Panama City, Houston, Los Angeles) lennuga San Franciscosse, külla Eve õele Kadrile.

Lahkumine oli igatahes väga raske ja meil mõlemal väga kahju, et olime sunnitud selle osa reisist nii lühikeseks jätma. Aga parata polnud midagi, kuna aastaajad elavad oma elu inimestest sõltumatult ning me ei saanud kogu lõunapoolkera suve ainult ühe mandri peale ära kulutada. Kuid lubasime teineteisele, et tuleme tulevikus kindlasti tagasi, sest see maailmaosa on lihtsalt kõige parem reisisihtkoht, kus me oleme kunagi viibinud. Mina personaalselt olen igatahes täielikult encantado ja enamorado.

Mis teeb siis selle Lõuna-Ameerika osa meiesugustele (väikese eelarvega, peamiselt loodusest huvitatud) matkajatele nii atraktiivseks? Eriti, kui tuletada meelde, et ilm oli tegelikult tihti paha, elamistingimused spartalikud ja füüsilist pingutust palju.

Alustagem ehk üldisest õhkkonnast. Lõuna-Ameerika saab palju halba mainet tänu oma suurlinnade vägivaldsele kuritegevusele, kuid Argentina Buenos Airesest väljaspool ja Tšiili üldse kõikjal on ühed kõige turvalisemad piirkonnad, kus ma eales olen viibinud. Seal pole lällavaid purjutajaid, kambakesi hängivaid nolke ega libedaid helõuverjufrom-mehi, ning isegi mõte vägivaldsest kuritegevusest tundub naeruväärne. Sama on ka hostelites, kus külalised on üldjuhul puberteedieast väljas, käituvad korralikult ja ei nooli silmadega kahtlaselt sinu läpakat või telefoni. Ning kohalikud inimesed on viisakad, siiralt sõbralikud ja piinlikult ausad. Viimane pani meid imestama ka ülivaeses Guatemalas, kus taksojuhid teinekord risti vastupidi tavalisele "bussijaam on kinni, sa pead taksoga minema" trikile juhatasid meid hoopis õigemasse, ja seejuures lähemal asuvasse bussipeatusesse.

Kogu see stressivaba õhkkond on muidugi ainult taustsüsteemiks looduslikele vaatamisväärsustele, millele pole kogu ülejäänud planeedil palju vastu panna, ning mis seejuures on ühekorraga ligipääsetavad, kuid samas inimese poolt praktiliselt puutumata. Olgugi, et mõnes kohas on külastajaid omajagu palju (tippajal näiteks alustab Torres del Paines matka iga päev u. 600 inimest), ei õnnestunud kogu meie poolt viibitud aja jooksul näha praktiliselt mitte mingit inimtekkelist reostust, isegi üksikut tuulega minemalennanud kommipaberit mitte. Tõsi, peab mainima, et peaaegu igas pargis oli näha metsatulekahjude jälgi, mis peaaegu alati olid külastajate poolt põhjustatud -- meeldetuletus, kuidas üks hoolimatu inimene võib ühe hetkega hävitada selle, mida 10000 teist matkajat enne teda suure vaevaga on hoidnud.

Isegi fotod annavad edasi vaid väikese osa sellest, kui dramaatiline ja kargelt puhas see kõik on. Juhuks, kui keegi peaks tahtma seda oma silmaga näha, kirjutan veidike meie reisi praktilisest poolest.

Meie reis oli lõunapoolkera kevadperioodil ja varasuvel. Kõik, mis me ilma, transpordi, majutuse ja rahvastatuse kohta kirjutame, võib suveperioodil olla hoopis erinev.

Ilmast võikski alustada. Kui peaks ilma ühe lausega iseloomustama, siis ma kirjeldaksin seda "ilm võib olla ilus, kuid enamuse ajast ei ole". Meie alustasime enda reisi mandri lõunatipust ning liikusime kogu aeg põhja poole. Iga paarisajakilomeetrise bussisõidu järel me ootasime, et ilm läheks ilusamaks, tänu madalamale laiuskraadile ja suve lähenemisele. Kuid iga kord, kui ilm tundus paranevat, piisas vaid mõne päeva möödumisest või järgmise paarisaja kilomeetri võrra edasiliikumisest, kui jätkus tavaline ilm. "Tavaline ilm" tähendas temperatuure 5-10 kraadi, kõva tuult ja tihti ka paduvihma.

Tuul vääribki veel eraldi äramärkimist, kuna midagi võrreldavat pole vist kusagil mujal võimalik leida. Nagu igaüks teab, on Eestis, nagu Pilvi Kirsi ütleb, "tuul puhanguline". Patagoonias ta seda igatahes ei ole -- 30 m/s või rohkem tuul võib puhuda tunde ja miks mitte ka päevi järjest. Mõnes kohas on tugev tuul nii töökindel, et võib ennast tuule vastu toetades peaaegu magama jääda. Ja kuigi me korduvalt kohtasime tuult, mis oleks meid peaaegu jalult (ja mõnikord üle kuristiku serva) pühkinud, kirtsutasid vanemad matkasellid selle peale nina ja iseloomustasid kui "see pole midagi" ja "umbes 5 10st".

Põhja poole liikudes muutub kliima vähem tuulisemaks, kuid see-eest märjemaks. Chiloe saarel ja sellega külgnevas mandriosas on iga ühe selge päeva kohta aastas kaks sajupäeva.

Kuid ometigi on ilus ilm võimalik praktiliselt mistahes kohas. Meie kogesime pilvitut taevast ja päikest nii Ushuaias, Torres del Paines, Chaltenis kui Chiloel -- kuid samuti kogesime kõigis neis kohtades ka paduvihma, lörtsi ja läbilõikavat külma tuult.

Meie reisil oli ilm tavaliselt parem Argentina pool ja halvem Tšiili pool, kuid see võis olla ka juhus. Siiski on nendel riikidel üks oluline vahe -- nimelt on selge, et Argentina on oluliselt energiarikkam ja seal ei olnud majades peaaegu kunagi külm. Seevastu Tšiilis on mistahes küte väga haruldane, ning ka siseruumid olid tihti väga jahedad ja rõsked. Ühes tagasihoidlikus öömajas ootas meid voodi peal ei rohkem ega vähem kui seitse tekki, ning peaaegu kõik neist kulusid ka ära -- ning see oli ometigi suvel! Olles harjunud Eestis 20 külmakraadiga toas T-särgi väel olemist inimõiguseks pidama, pani see küll seda luksust hindama, ning mõtlema selle peale, kas me seda igavesti suudame endale lubada arvestades seda, et Tšiili on majandusarengult umbes Eestiga võrdne riik.

Kuigi meie poolt valitud öömajad luksusega ei hiilanud, olid nad eranditult väga puhtad ning standardiks oli soe vesi, hommikusöök ja tasuta internet. Samuti oli enamuses olemas korralikult sisustatud köök, mis tegi meie elu oluliselt lihtsamaks. Igapäevast väljas söömist poleks meie eelarve välja kannatanud, ning lisaks vajas lahendamist probleem, mida üldse süüa, kui üks inimene on hiiglasliku isuga ja teine taimetoitlane. Lõpuks kujunesid meil välja kolm põhitoitu, mida oli võimalik valmistada ka liha ja kalata versioonis, ning mis tagasid lisaks täis kõhule ka piisava vahelduse.

Söögi kõrval ei saa jätta mainimata ka veini, mida on saadaval palju, hea kvaliteediga ja väga mõõduka hinnaga. Eestis müüdavad Lõuna-Ameerika veinid on tihti pigem pettumust valmistanud, kuid kohapeal olid meie jaoks "reassuringly expensive" ehk siis umbes 30-40 krooni hinnaklassis kohalikud Malbecid ja Carmenered praktiliselt eranditult väga head, ning isegi kokkuhoiuhetkel ostetud 15 kr/l pakivein täiesti joodav. Eks kindlasti on mängus ka mõningane reisil-maitseb-kõik-paremini efekt, kuid tundub, et need suurtootjate veinid, mis Eestisse jõuavad, ei esinda kohalikku paremikku.

Mis veel äramärkimist mainib? Bussitransport on nii Argentinas kui Tšiilis ülimugav, täpne ja turvaline, ning lisaks veel kahe riigi ja eri bussifirmade vahel omavahel ühendatud, võimaldades ühekorraga osta pileti peaaegu mistahes sama või teise riigi sihtkohta. Selle mugavuse varjuküljeks on küllaltki krõbe hind, keskimiselt suurusjärgus 1 kr/km. Ning odavamaid alternatiive üldjuhul lihtsalt ei eksisteeri -- lõppude lõpuks on tegemist umbes Eesti arengutasemel riikidega, ning ega Eestiski pole võimalik Tallinnast Tartusse mõnekümnekroonise kanabussiga sõita.

Lõpetuseks peaks vist kirjutama, kas mõni asi häiris ka, ning siinkohal on tõeliselt raske midagi olulist meenutada. Võib-olla võib mainida häbematult nöörivaid Tšiili rahvusparkide tasusid -- 300 kr sissepääs ja 250 krooni telgikoht kämpingus, kus selle raha eest pole muid mugavusi kui primitiivne vets, ning kus pargis puudub isegi elementaarne päästeteenistus ja vigastuse korral saab loota ainult enda kaasmatkajate abile. Veel võib ehk mainida lärmakaid juute, keda hostelites oli kaugelt rohkem kui mistahes muu rahvuse esindajaid, ning kes teinekord köökides laiutama kippusid (kuigi, mis seal salata, eks meie võtsime teinekord oma toitu vaaritades ka päris palju ruumi).

Muidugi ei ole võimalik ühes postituses edasi anda murdosagi sellest, mis me kogesime või nägime. Kes tahab, peab seda ise oma silmaga nägema. Meie igatahes kavatseme seda tulevikus veel teha.

Nii et ¡Hasta Luego! Argentina ja Tšiili. Mitte mingil juhul ¡Adios!.

Lisaks juba harjumuspäraseks saanud külmale vihmale korraldas Tšiili meile tervituseks koguni 7-pallise maavärina, mille epitsenter asus meie asukohast kõigest 100 kilomeetri kaugusel. Õnneks meie seda ei tundnud (olime sellel hetkel bussis) ja mingeid purustusi ei näinud. Kuid see tuletas meelde, et oleme saabunud tektooniliselt väga aktiivsesse piirkonda. Nimelt oli meie järgmiseks peatumispaigaks Pucóni linn, mis asub 2847 meetri kõrguse aktiivse Villarrica vulkaani jalamil.

Pucón ei proovigi oma turistlikkust varjata -- seal ei puudu isegi mööda linnatänavaid ringipopsutav rong. Kuid linn ise on siiski vaid baaslaagriks looduses toimuvatele tegevustele -- Villarrica suitseva ja mõnikord laavat purskava kraatri äärele matkamine, kaljuronimine, parvetamine, ratsutamine, puulatvades trossi mööda ringikihutamine. Meie otsustasime vihmasest ilmast niipalju kasulikku tegevust välja pigistada kui suudame ja suundusime kuumaveeallikatele, mida selles vulkaaniliselt üliaktiivses piirkonnas leidub igale maitsele.

Termas Geometricas on rajatud lopsaka taimestikuga kaetud järsuseinalisse orgu, mille lõpus pahiseb alla kõrge kosk. Basseine on enda leotamiseks kokku paarkümmend, veetemperatuuriga vahemikus 35-41 kraadi. Võrreldes Aasia termidega on Tšiili omades vaheldust vähem -- Tšiillased eelistavad pigem mõõdukalt kuuma kui ihukarvu kärsatavalt tulist vett ja Koreas kohatud sake, rohelise tee jms vanne siin ei ole. Kuid asukoht lopsaka aurava vihmametsa keskel ja võimalus ennast otse mägijoa all jahutada kompenseerisid selle edukalt.

Pucóni ümbruskonnas on mitu rahvusparki, ning loomulikult pidasime me enda kohuseks mõnes neist teha üks pikem matk. Kuna meie aeg Lõuna-Ameerikas oli otsa saamas, siis ilusa ilma ootamise luksust meil ei olnud ja järgmine päev asusime vihmasest ilmast hoolimata teele Huerquehue parki. Matka esimene päev möödus mööda libedaid sopaseid metsaradu mäest üles rühkides, silmailu pakkumas kõrgete kaljumüüride ja metsa vahele peidetud mägijärved.

Vihmane öö möödas, algas järgmine päev juba pilvitu taeva ja päikese all. Tee viis meid läbi tiheda vihmametsa, avanedes lõpuks rohetavale mäeküljele, ümbritsetud igast küljest lumistest tippudest. Veetsime meeldiva lõunatunni järjekordse mägijärve ääres, meie tegevust laisalt jälgimas mõned mäletsevad lehmad. Õhtuks jõudsime pargist välja ja veetsime öö kämpingus, kus ei puudunud ka järjekordsed looduslikud kuumaveebasseinid, pakkudes võimalust oma matkast kangeid lihaseid kuumas vees lõdvestada, ning kuna need olid avatud ööpäev läbi, võisid kõik kämpijad ennast seal tähistaeva all soovi korral kasvõi krimpsu leotada.

Järgmisel hommikul ootas meid ebameeldiv üllatus. Meie selle päeva sihtmärgiks oli väike asula nimega Reigolil (mille arvatavasti asutas kunagi eestlane Reigo Lill), kust lootsime jõuda bussiga samal õhtul tagasi Pucóni. Olime eelnevalt rääkinud kolme erineva inimesega, kes kõik kinnitasid, et meie kämpingust sinna on maad umbes 15km. Arusaadavalt ei olnud me just rõõmsad, kui tund aega peale teeleasumist suuremale teele välja jõudes nägime teeviita, mille kohaselt oli jäänud käia veel 31km. See muutis meie lootused viimase bussi peale jõuda pehmelt öeldes ebarealistlikuks, kuid kuna muud ka teha polnud, hakkasime lootusetu tundega hinges siiski kõndima, lootes hea õnne korral võimaluse peale ennast mõne auto peale hääletada. Korra see ka õnnestus ning üks abivalmis talumees viis meid oma pikapiga küll kõigest paar kilomeetrit edasi, kuid meie suureks kergenduseks mitusada meetrit kõrgemale. Sellega hea hääletusõnn lõppes, kogu järgneva päeva jooksul möödus meist sobivas suunas täpselt üks auto. Kuid päeva lõpuks saabus ka kaks head üllatust -- nimelt jõudsime juba kõigest kolme tunni pärast kohta, kust oli võimalik juba bussi peale saada, ning buss viis meid otse Pucóni. Tegelikuks vahemaaks teeristist Reigolili osutus umbes 21 km -- mitte nii vähe, kui meile oli räägitud, kuid oluliselt vähem kui teeviit näitas.